Ununenud järelsõna

Võtsin riiulist oma esimese luulekogu "Maailmakord". See oli juba natuke lagunenud. Avastasin, et raamatus on peale luuletuste ka järelsõna. Selle oli kirjutanud U. Tõnisson. Ta oli seega kirjutanud järelsõnad kahele minu raamatule, teine oli "Ajalugu unenägudes". "Maailmakorda" olin alati lugenud ainult viimase luuletuseni ja polnud varem märganud, et sellele järgneb järelsõna. Hakkasin seda lugema nüüd. Järelsõnas oli öeldud, et mõnest minu luuletusest on võimalik aru saada siis, kui vaadata Silvetis antud riimsõnade vasteid. Tundus, et ma olin seda järelsõna siiski juba kunagi varem lugenud, ainult et ära unustanud.

*
Rääkisin, et minu kehalise kasvatuse õpetaja nõudis, et ma viskaks iga päev Anne kanalisse 50 kivi, aga nii ei ole ju teada, mis ette jääb. Minu vend viskas ükskord kivi ja jalgratas sõitis sellele ette. Kanalisse visates võib ujuja veel kergemini pihta saada, sest teda pole vee alt näha. Kui vend kiviga jalgrattale pihta viskas, nõudis jalgrattur koos oma kaaslasega selle väljamaksmist. Ta tahtis teada, kus vend elab ja tuli temaga kodu ukseni kaasa. Et aadress ei selguks, sisenes vend koju teisest uksest kui tavaliselt. Mina läksin välja vennale appi. Istusin ronimispuu peal ja kaks poissi peksid mind. Ma ei olnud siiski nõus nende eest põgenema. Lõpuks tuli ema välja ja poisid lõpetasid peksmise, sest ema nad kartsid. Ma ei tahtnud öelda, et peksjad olid minust nooremad.

*
Läksin teise tuppa, kus olid vennapojad. Üks vennapoeg ei tahtnud mind näha ja ütles: "Ma ei ole see, kes ma olin eile." Mõtlesin pärast, et oleks võinud vastata, et õige, selles vanuses arenevad lapsed iga päevaga.