Populaarne autor

Erik Tohvri. "Mere taga". Tallinn, 2012. 232 lk.

See on esimene Tohvri raamat, mida ma lugesin. Varem olen lugenud tema ajaleheartikleid. Seda romaani hakkasin lugema, kuna tean, et tegemist on Eesti kõige laenutatuma autoriga, seetõttu mind huvitas, mida inimesed loevad. Raamatu üks pluss on kindlasti, et ta jääb lugedes hästi meelde. Tal on mitu tegevusliini, nagu õigel romaanil võiks olla. Et vahepeal ühest tegelasest puhata ja tema kohta järge oodata, lugedes vahepeal teisest tegelasest. Mõtlesin, et autor on tõesti hea jutustaja. Kuid teema on selline, et vahepeal muutus lugemine ka vastumeelseks ja tuli isegi mõte, et ilukirjandust on üldse parem mitte lugeda, sest seal on sellised teemad tavalised. Suur osa eesti rahvast elab praegu Soomes, nagu ka osad raamatu tegelastest. Tegelased teevad sellist tööd, kus nad puutuvad paljude inimestega kokku, aga töö juures kohatavaid inimesi kirjeldatakse vähe ja tegelased elaksid justkui üksinduses, tegelasi on mitmest tegevusliinist hoolimata vähe, tegeletakse nende eraeluga. Varem olen lugenud ühe teise eesti kirjaniku romaani poemüüjatest, kus läheneti asjale teisiti ja oli palju kirjeldusi sellest, kuidas müüjad ostjaid vaatavad. Tohvri raamatus on ühe tegelase suurim unistus saada vallaslaps. Erinevalt mineviku kirjandusest, kus vallaslast peeti suurimaks häbiks. Romaani tegelaste ettekujutus inimese füsioloogiast erineb minu omast. Nad arvavad, et rasestumiseks piisab ühest katsest. Ma oleks nagu teaduslikumatest allikatest lugenud, et edukas on üks katse paljudest, kusjuures keskkonna saastatuse tõttu on inimeste viljakus vähenenud. Selle romaaniga paralleelselt lugesin Aado Lintropi uut luulekogu "Orus ja mäel", mis oli vastupidine, et meelde ei jäänud peaaegu midagi, aga ärritavat samuti peaaegu ei olnud, tekitas ainult ebamääraseid positiivseid emotsioone.