Koopamaal paberile

Läksin maletrenni. Seal oli kaks poissi. Üks sosistas teisele midagi kõrva, et mina ei kuuleks. See, kellele ta oli sosistanud, oli vorst. Sosistasin sosistajale endale kõrva, et kui olla vorst, kas siis kuuleb. Vorstil polnud minu meelest kõrvu, kui ta just ise kõrv ei olnud. Vorstile sosistasin kõrva teise nalja. Kui oli natuke juttu aetud, võtsin kätte ühe maleraamatu, et hakata sealt ülesandeid lahendama. Siis tuli uksest sisse treener. Panin raamatu käest, ilma et oleksin ühtegi ülesannet lahendada jõudnud. Tahtsin öelda, et ma lähen kohe ära. Ma tulin ainult sellepärast kaks päeva järjest trenni, et mul läks meelest, et ma ei käi enam trennis. Üks naine alustas loengut. Ta rääkis, et kurjategijad õpivad sama hästi kui teised või veel paremini. Kui nad kasvõi üks minut õppimisega tegelevad, suudavad nad teistega võistelda. Nende jaoks on probleem, et tund on liiga kerge. Minu jaoks oli tuttav nii olukord, et tund on liiga kerge, kui ka see, et ta on liiga raske. Joonistasin tahvlile. Enne oli tahvlile kirjutatud. Üks õpilane tahtis lugeda, mis sinna kirjutatud oli. Seal oli vist võistluste aeg. Vaatasin, et teise nurga alt oleks sõnad veel loetavad, aga selle nurga alt, kust õpilane vaatas, minu joonistus segab. Kustutasin oma jooned tähtede ümbert ja seest ära. Niiviisi kriiditolm paksendas tähti endisega võrreldes veelgi. Nähtavale tulid sõnad: EI TOHI LIIGA PALJU KIITA.

*
Olin tagumises vannitoas. Vaatasin vanni põhjas äravooluauku. See oli väga sügav, nii et kui võre oleks eest tulnud, oleksin võinud kuristikku kukkuda. Teises vannitoas seda ohtu ei olnud, sest seal oli auk nii kitsas, et ma poleks läbi mahtunud. Kaminas pandi vaip põlema. Juhtisin tähelepanu, et vaiba ots ripub üle kamina ääre. Vend kohendas seda, astudes seejärel kaminasse. Hüüdsin, et ta ei läheks kaminasse. Selgitati, et tuli süüdati selleks, et põletada koopamaal raamatusse panemiseks paberile. Koopamaal oli nii vana, et edukaks põletamiseks pidi protsess kestma mitu tundi. Mõtlesin, et võibolla on koopmamaalil muistse Eesti kaart. Eestlased maalisid koopaseintele, sest samal ajal oli olemas Rooma riik, kus kirjutati. Sealt võeti eeskuju. Kõndisin mööda tänavat. Mööda sõitis mootorratas. Vaatasin, kes seda juhib, sest teadsin, et Joanna on mootorrattasõitja. Sõitja oligi Joanna. Ta sõitis kehvasti, sest oli algaja. Tema mootorratas meenutas väga jalgratast. Jõudsin kohta, kus vasakut kätt jäi maja number 11. Teadsin, et olen kuidagi selle majaga seotud, aga ei mäletanud, kuidas. Paremat kätt jäi teine tänav, mida mööda kõndides ma olin eelmine kord mingisse vajalikku kohta jõudnud. Läksin ka nüüd seda teed, kuigi ei mäletanud, mis kohta sealt jõuab.