Telefonilist

Tegin arvutiga töötamises vaheaja. Ette tuli püsitaustapilt. Seal kirjutati ekraanile teada: teie autoga juhtus avarii. Auto riivas bussipeatuses ühte inimest. Aga see inimene tuli ise bussipeatusest liiga välja. Läksin kööki. Koju jõudis üks vend. Ta hakkas rääkima, mis ta kodust ära olles teinud oli. Talle öeldi, et ta räägiks kõigest, et ta tunnistaks üles, et ta ei riiva ainult teisi autosid, vaid ka inimesi. Vend vastas, et mis sellesse puutub, et arvuti annab hoiatusi, siis see on jama. Nüüd sain ka ise aru, et arvuti teated põhinevad automaatsel süsteemil. Kui auto liigub piirkonnas, kus selle pere auto võiks liikuda, siis järeldab arvuti, et see ongi selle pere auto. Kuna arvuti annab teateid pidevalt, siis peaks pidevalt midagi juhtuma, kui need kõik tõsi oleks. Mõtlesin, et pean taustapildi välja vahetama. Ütlesin enne, et aga vaatame, milline oli avarii teinu nägu. Näo järgi selgus, et avarii oli teinud teine vend. Näidati ka kannatanut. Tal oli nägu mõlkis, aga ta naeris ja rääkis, et tunneb ennast hästi, ainult tema auto on katki. Avarii teinud vend jõudis longates meie maja juurde. Ta läks minust mööda, et minna tuppa. Siis ta kukkus. Öeldi, et nüüd ta sai veel rohkem haiget. Läksin tema juurde ja lasin tal oma õla najale toetada, et ta tuppa aidata. Vend pidas koosolekul ettekannet, kuidas avarii oli juhtunud. Ta ütles, et teist autot juhtinud kreeklane oli ise süüdi, sest ta nimetas väiksemat rahaühikut enne kui suuremat, nii et vend arvas, et väiksem ongi suurem. Seetõttu oli vend esimesena üle silla sõitma hakanud. Inimesed hakkasid vennaga vaidlema, et päris nii asjad ei ole.

*
Kükitasin lumehange kõrval. Tõstsin lund peoga. See koosnes kristallidest, mis ei olnud üksteisele külge hakanud. Et see nii säiliks, sai ühte asja teha. Kaevasin hange keskele auku, ehitades augu ümber müüre. Aga tuli tükk aega kaevata, et kõrgused muutuma hakkaks. Mööda läks kaevaja õde ja küsis, kas ta (õde ise) koolis malenuppudega mängis. Seepeale võtsin taskumalenupud ja hakkasin neid hange peale panema. Läksin tuppa. See oli Taimo kodu. Taimol oli mobiiltelefon. Võtsin selle oma kätte ja vajutasin nuppe. Toimusid mingid muutused. Ütlesin, et ma annan telefoni tagasi, muidu ma hakkan automaatselt klõbistama. Taimo luges telefonist kirja. Ta pani selle korraks kinni ja seejärel tahtis samast nupust uuesti avada. Aga see ei avanenud. Taimo ütles, et tal läks meelest, kust avamine käib. Näitasin, et vist selle kõrval teisest nupust. See osutus õigeks. Ma nägin mobiiltelefoni esimest korda, aga sain juba millestki aru. Taimole tuli Oleskilt kiri ühe raamatu kohta. Taimo hakkas vastust kirjutama. Aga enne telefoni kirjutamist kirjutas ta paberile mustandi ja tegi seejuures mõtlemispause. Mina olin hooletum ja tavaliselt mustandeid ei kirjutanud. Taimo mustand oli erinev sellest, mis ta telefoni kirjutas. Aga kuna paberile kirjutamise eesmärk oli ühtlasi arhiveerimine, siis ma ei teadnud, kas Taimo peab nüüd mustandisse parandusi tegema. Telefonivestluses osales ka üks kolmas mees. Neil oli seal huvilist. Taimo ütles, et nüüd ei pea enam vestlusi paberile ümber kirjutama, sest on tekkinud ka nende väljatrükkimise võimalus.