Toetus raamatule

Isa oli maalinud mõned pildid. Ta tahtis, et ma need teisele paberile skänneeriksin. Esimeste skänneerimine läks edukalt, aga tagumistel enam mitte, sest värv oli juba kuivanud. Siis vaatasin, et skänneerimine on siiski toimunud, ainult et paberid tulemusega on teises kohas kui ma arvasin.

*
Isa teatas, et minu koostatud raamatule sai rahalist toetust "Postimehelt". Raha pidi üle kantama ja mind pidi olema "Postimehes" tööle vormistatud. Mõtlesin, et selleks, et kuupalk ei kaoks, pean vist "Postimehele" mõne artikli ka kirjutama. Kõigepealt koostan nimekirja teemadest, millel kirjutamist võib kaaluda. Imelik oli ainult, et ma kuulsin uudist ainult isa käest, aga "Postimehest" polnud keegi minuga ühendust võtnud. Sõitsime Tartust Paidesse. Tahtsin isalt küsida, kas ta on selles kindel, mida ta mulle rääkis. Aga isa oli Lennart Mere välimusega ja ütles, et ma katkestaks küsimuse. Seda öeldes läks ta uksest välja. Kui olime Paides kohal, ütlesin isale, et ma ei ole kindel, kas mulle on töötasu üle kantud, viimati internetipanka vaadates ma ei märganud, et nii suur summa oleks üle kantud. Isa vastas, et ma vaataks koju jõudes uuesti. Nüüd mulle tuli silmade ette pilt, nagu ma oleksin ülekande toimumist näinud. Aga see oli arvatavasti kujutlus-, mitte mälupilt, sest enne seda pilti ei olnud. Klaus küsis, kas ma olen muusik, et mulle raha makstakse. Vastasin, et ei, aga kui mina koostan raamatu, siis "Postimees" saab sellest raamatust kirjutada. Lisaks on raamatus "Postimehest" juttu. Köögis algas söögiaeg. Mõtlesin, et istun seekord oma tavalise koha vastaskohale. Seal oli toitu taldrikusse pandud. Ma ei teadnud, kas minu või vanaema jaoks, seetõttu ma esialgu ootasin, kas sinna võib istuda. Sinna istus ühe teise pere mees. Minu tavalise koha peal istus Pille. Ta ütles, et ma olen kuri. Mina ei alustanud, aga sellise lause peale ma pidin tõesti kurjaks saama, eriti kui seda öeldi võõra pere kuuldes.