Vana-Kreeka ajalugu

"Vana-Kreeka inimene". Koostaja Jean-Pierre Vernant. Tõlkinud Heigo Sooman ja Kattri Türk. Eesti keeles 2001, originaal 1991. 311 lk.

Raamatul ei ole ühtegi kreeklasest autorit. Kõige rohkem on autorite hulgas itaallasi. Magistritöö jaoks Itaalia fašismi teemalisi ajaleheartikleid uurides kohtasin väidet, et Itaalia ja Kreeka vahel on valitsenud aastatuhandeid vastuolud. Seda kirjutati vist 1923. a. Korfu konflikti puhul. Sellest raamatust ma ei märganud, et itaallastest autoritel midagi Kreeka vastu oleks, kuigi Kreekat ja Roomat on võrreldud. Üks võrdlus on, et Rooma oli kreeka linnadest kõige sarnasem Spartaga. Umbes sama olen ise järeldanud ka raamatust "Indiaani püramiidide saladused" kirjutades, kui pidasin maiasid sarnasemaks kreeklaste või ateenlastega ja neid alistanud teist indiaanirahvast roomlaste või spartalastega.

Nüüd loetud raamatust saab teada, et Vana-Kreeka linnriike oli umbes tuhat. Aga raamat keskendub põhiliselt Ateenale, natuke ka Spartale, põhiliselt klassikalisele ajajärgule. Teadmiste tase, mida lugejalt eeldatakse, on eri peatükkides erinev. Ei olnud vist kuskil seletatud, millal Vana-Kreeka ajaloo perioodid lõppesid või algasid. Viimases peatükis seevastu seletatakse, milline kreeka jumal oli mille jumal, mida koolis õpetati juba kuuendas klassis. Aga viimasest peatükist varasemates eeldatakse siiski, et lugeja teab ka seda.

Perioodid oleks võinud raamatu algul tabelina defineerida. Neid ei ole defineeritud igas teatmeteoses ühtemoodi. Eesti Entsüklopeedias on olemas järgmised perioodid: 1) Kreeta-Mükeene ajajärk 3.-2. aastatuhat, 2) Homerose ajajärk 11.-9. sajand, 3) arhailine ajajärk 8.-6. sajand, 4) klassikaline ajajärk 5. sajand – 330, 5) hellenism 330-146. Antiigileksikonis olid neist märksõnadest olemas ainult osad ja neid on teisiti periodiseeritud. Hellenism kestis selle järgi Aleksander Suure vallutustest kuni aastateni 31/30, arhailine ajajärk 7. ja 6. sajandil e.Kr. Läbi loetud raamatus räägiti veel kangelasajajärgust, millist perioodi pole kummaski teatmeteoses.

Raamatust saab kinnitust, et ratsionalismi ja irratsionalismi lainete osas jääb antiikaeg ratsionaalsemasse aega. Erandiks on vast veinijumal Dionysosega seotud pidustused, kui vallandus irratsionaalne käitumine. Aga üldiselt arvasid kreeklased, et eetikas on tähtsam mõistus kui tunded. Ratsionaalsuse väljendus on ehk ka armulugude puudumine klassikalise ajastu kirjanduses, kuigi ratsionaalne renessansiaeg väljendus hoopis "Dekameroni" kirjutamises, mis koosneb seda laadi lugudest. Ükskord lugesin, et keegi homovastane kirjutas, et jutt vanade kreeklaste homomeelsusest on liialdatud, kuna kreeka kirjanduses esineb homosuhteid vähe. Aga klassikalise ajastu kirjanduses olevat puudunud ka erisoost armastajate paarid. Kreeka mütoloogiast on siiski jumalate armulugusid teada, aga mütoloogia sai alguse varem.

Vanas Kreekas olevat üldiselt puudunud patu mõiste. Aga oli olemas kuriteo mõiste. Minu arusaamise järgi on patt ja kuritegu vahel sünonüümid. Patt oleks süü jumala ees ja kuritegu inimese ees. Seal, kus kehtivad šariaadiseadused, peaksid nad kattuma. Eristada võib ehk veel kuritegu ja häbitegu. Sõjas põgenemine olevat toonud kaasa eluaegse häbi.

Viimastel aastatel on Kreekat süüdistatud, et ta elab ülejäänud Euroopa arvel. Selles osas paistavad kreeklastel olevat pikad ajaloolised traditsioonid. Vana-Kreeka noorukitelt nõuti, et nad elaksid mõnda aega varastamisest, aga nii, et nad vahele ei jää. Noored Sparta kodanikud pidid lisaks tapma alistatud rahva helootide liikmeid. Heloodid olevat aga sageli üles tõusnud, sest mäletasid veel vabadusaega. See oleks argument, mis suurendab analoogia põhjal tõenäosust, et ka Jüriöö ülestõus oli seotud mälestusega kaotatud vabadusest, milline teema oli õhus "Eesti ajaloo" teise köitega seoses.

"Eesti ajaloo" teise köite juurde läksid mõtted ka nüüd loetud raamatu sissejuhatavas peatükis. Raamatu pealkirjas ei räägita vanadest kreeklastest, vaid Vana-Kreeka inimesest, nagu ei sobiks ükski rahvustele viitav sõna. Aga sissejuhatavas peatükis minnakse veel kaugemale ja seatakse kahtluse alla, kas oli üldse olemas vaadeldud aega ja ala ühendav Vana-Kreeka inimene, seda pigem eitades. Sel juhul oleks võinud vastava raamatu koostamist põhjendada. "Eesti ajaloo" teises köitest põhjendati Vana-Liivimaa poliitilist ühtekuuluvust maapäevadega. Raamatus Vana-Kreekast tuletatakse meelde kreeklasi ühendavaid olümpiamänge, mis ei olnud ainukesed ülekreekalised mängud. Ühes peatükis öeldakse, et hellenismiaja inimene ei olnud enam vanakreeka inimene. Me õppisime ülikoolis samuti hellenismi Rooma ajaloo loengukursuses. Aga ühes loetud raamatu peatükis on siiski eraldi alapeatükk hellenismisajast, võrdlusi tuuakse ka teistes peatükkides.

Euroopa kultuuri on peetud individualistlikuks, aga vana-kreeka oma seda veel ei olnud. Kreekat on peetud Euroopa kultuuri ja demokraatia hälliks. Aga selles võib näha ka Natsi-Saksamaa eeskuju, sest kreeklased jätsid nälga surema lapsed, kes ei olnud sündides terved. Ka vanemaks saanud inimestest pagendati neid, kellel esines mõni füüsiline või vaimne defekt. Haigete vastsündinute tapmisest lugedes tuli meelde pime laulik Homeros, keda võib pidada kreeklaste rahvuskangelaseks. Aga kui raamat Homerose juurde jõudis, ei mainitud üldse, et teda on pimedaks peetud, vaid vastupidi, kui tähtis on tema teostes nägemismeel. Eestlasi on nimetatud kõrva- või muusikarahvaks, selle raamatu järgi olid vanad kreeklased silmarahvas.

Tõlkes ei olnud kõik ühtlane. Ühes peatükis oli kirjutatud "olümpiamängud", teises "Olympia mängud". Ühes kohas esines sõna "kurtisaanid", mis tundus kahtlane, sest see on prantsuse päritolu. Võibolla mõeldi hetääre. Teistel lehekülgedel on hetääri sõna kasutatud.