Carlyle'i tõlked

Sain valmiskujul läbi teise enda tõlgitud Thomas Carlyle'i raamatu "Kangelastest, nende kummardamisest, ja heroismist ajaloos". Eelmine aasta ilmus samalt autorilt "Minevik ja olevik". Mõlemad raamatud on midagi ajaloo ja filosoofia vahepealset, esineb ka ilukirjanduslikke elemente.

Kui hakkasin esimest raamatut tõlkima, ei olnud veel otsust, et keegi tööd rahastaks. Koos rahastamistaotlusega tuli esitada osa raamatu proovitõlge. Vastukajad olid, et võiks tõlkida ka teise sama autori raamatu ja et tõlget võiks põhjalikumalt kommenteerida. Nii sai joonealuseid märkusi pandud põhjalikult. Pärast kirjutas arvustaja "Sirbis", et on seletatud isegi liiga lihtsaid asju. Teiselt poolt arvas ta, et isikunimede seletamisel võiks anda ka eluaastad. Seda on tegelikult tehtud, aga toimetaja tõstis eluaastad mõlemal raamatul joonealustest märkustest nimeloendisse. Põhjendus on, et kõige tuntumaid nimesid ei ole vaja tõesti seletada, aga nende eluaastaid vast kõik lugejad peast ei mäleta, nimeloendis saab tuua kõigi eluaastad ilma kõigi puhul muud seletamata.

Raamatutele olen kirjutanud ka järelsõnad. Esimese raamatu arvustaja arvas, et tõlge on parem kui saatesõna. Endale oli nauditav just rohkem saatesõna kirjutamine. John Ruskin on pidanud vastumeelselt tehtud kunsti väärtusetuks, siis oleks võinud arvata, et kui saatesõna oli meeldivam kirjutada, siis tuleb ka saatesõna parem. Tõlke headus sõltub küll ka toimetajast, samuti raamatu headus autorist. Toimetaja oli minu ema, kes teeb tööd alati väga põhjalikult. Esimese raamatu saatesõna puhul arvas arvustaja, et ei olnud vaja kirjutada kogu Inglismaa ajaloost, või siis seda tehes oleks tulnud kirjutada autorist endast sadu lehekülgi. Inglismaa ajaloost kirjutasin sellepärast, et tõlgitud raamat rääkis ise Inglismaa ajaloost pika aja jooksul. Üks raamatu osa oli 12. ja teine 19. sajandi kohta, lisaks oli viiteid muudele sajanditele. Autori kohta ma sadu lehekülgi kirjutasingi. Kirjutasin kolm varianti - tegin kõige pikemalt enda jaoks paberile märkmeid, natuke lühemalt kirjutasin osade kaupa sel teemal oma blogis ja ajaloo arutelu listis ning saatesõna jaoks tegin omakorda kokkuvõtte olulisematest punktidest, natuke küll ka uut lisades.

Lugejatest, kellega olen rääkinud, pidas üks huvitavamaks esimest ja teine teist raamatut. Ma võrdleks kahte raamatut nii, et "Minevikus ja olevikus" kirjutab Carlyle nii sellest, mis oli minevikus head kui ka sellest, mis oli tema kaasajal halba. "Kangelaste kummardamises" seevastu keskendub ta terve raamatu jooksul sellele, mis on tema meelest olnud ajaloos head, mis küll ei tähenda, et kriitika väärnähtuste suhtes täielikult puuduks. Kes tahab lugeda midagi kriitilisemat, sellele sobiks siis "Minevik ja olevik" ja positiivsema meelelaadiga lugejale sobiks "Kangelaste kummardamine". "Mineviku ja oleviku" kiitjale meeldis sellest raamatust samuti rohkem positiivsem mineviku osa, kuigi ta ei põhjendanud selle meeldimist selle positiivsusega, vaid et seal on juttu kloostrielust, millest ta enne lugemist vähe teadis.