Russowi kroonika

Balthasar Russow. "Liivimaa kroonika" I ja II. Tõlkinud K. Leetberg. Tartus 1920 ja 1921. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus. 108 ja 174 lehekülge.

Seda kroonikat on tõlgitud eesti keelde kaks korda. Lugesin kõigepealt vanemat tõlget, lähtudes põhimõttest, et eelistada kodus olemas olevat raamatut. Osadele tänapäeva lugejatele võib vana tõlke keel tunduda liiga vananenud, aga lapsepõlvest peale Eesti-aegseid raamatuid lugenule mitte. Igal juhul oli vana tõlge keeleliselt meeldivam kui tänapäeval kohata võiv eesti ja inglise keele segu.

Põhikooli programmis oli Jaan Krossi romaan "Kolme katku vahel", mille peategelane oli kroonik Russow. Raamat oli hästi paks, kirjanduses anti kooli jooksul lugeda rohkem kui kõigis teistes ainetes kokku ja tol ajal ma polnud nii korralik kui praegu, aga umbes 50 protsenti romaanist lugesin läbi. Kross lähtub oletusest, et Russow oli eestlane ja kirjandusõpetaja pidas seda tõestatuks. Kroonikat lugedes tundub küll, et eestlane ta ei olnud, pigem eelistab ta sakslasi eestlastele. Aga on huvitav, et on tehtud oletusi nii Russowi eesti kui ka Henriku läti päritolu kohta.

Nagu Kross kirjutas romaani Russowist, nii avaldas Hvostov hiljem "Loomingu Raamatukogus" ilukirjandusliku teose teisest kroonikust Henrikust. Kross püüdis näidata eestlasi suurematena ja Hvostov väiksematena. Sama suundumus on ka nendel ilukirjandusteostel, kus kroonik peategelane ei ole, aga mis on kirjutatud kroonikate põhjal. Hoeneke Jüriöö ülestõusust rääkiva kroonika põhjal valmis kunagi väga eestimeelne raamat "Tasuja", hiljem olen lugenud ajalehest "Sirp" et üks tänapäeva eesti kirjanik kirjutas Jüriöö ülestõusu kohta saksameelse raamatu.

Liivi sõja ajast on peale Krossi kirjutanud ilukirjanduses ka Enn Kippel, pealkirja all "Suure nutu ajal". Aga Russowi kirjelduse järgi sõja ajal sugugi kogu aeg ei nutetud, vaid ühel korral, kui venelased läksid Tallinnat piirama, olevat kõik Tallinna elanikud muutunud rõõmsaks. Vahepeal oli siiski ka nutmist. Sõda kardeti rohkem sõja algul, hiljem karastuti. Krossi pealkirja "Kolme katku vahel" kinnitab Russowi tekst sellega, et katkud olevat tõesti sageli esinenud, aga tundub, et Russow nimetab katkuks kõiki tõsisemaid haigusi, neid üksteisest eristamata. Olen mõelnud, et kui haiged polikliinikus käies nakkusi levitavad, võib haigete arv veel suureneda. Ka Russow kirjutab, et üks katk sai alguse apteegist.

Võrreldes teise Liivi sõjast kirjutanud krooniku Renneriga on Russowil palju rohkem hinnanguid või emotsioone tähistavaid sõnu. Pole ime, et Kross kirjutas romaani just Russowist, sest Russowi jutustamisstiil sarnaneb natuke Krossi enda omale, mis esineb kõigis Krossi proosateostes. Renneri raamatu eestikeelsel trükil olid omavahel vastuolus ilus kaas ja Renneri kirjeldatud sõjakoledused, mida tal otsesest emotsioonide väljendamisest hoidumisest hoolimata õnnestus edasi anda. Russowit lugedes on aga sõja koledusest veel raskem aru saada, sest ta kirjutab ilukõneliselt nii headest kui ka halbadest asjadest.

Nii Renner kui ka Russow arvavad, et Liivi sõda algas liivimaalaste pattude tõttu, Russowi puhul lisab sellele väitele autoriteeti veel tema vaimulikuamet. Ühes 20. sajandi luuletuses on kasutatud riimi "orduaja pordumaja" ja Russow annab sellele riimile kinnitust, kirjeldades värvikalt sõjale eelnenud tsölibaadi- ja abielurikkumist, joomist ja tapmist, kuigi olevat leidunud ka jumalakartlikke inimesi. Seda oli ta ilmselt ka ise, aga kui ta annab siiski hinnangu, et enne sõda oli elu Liivimaal hea ja tore, siis jääb mulje, nagu ta oleks patte nautinud. Kuid kiidusõnu jätkub tal ka sõja toodud muutuste kohta – sõda muutnud inimeste moraali selliseks, mis oli talle rohkem vastuvõetav.

Russow kirjutab luterlase seisukohalt. Venelasi peab ta ohuks kristlaskonnale, seega ei taha neid kristlaste hulka lugeda. Rootsi-Poola vastuolude puhul hoiab Russow Rootsi poole, kritiseerides Poola katoliiklust. Rootsi sõjaväes teenis šoti palgasõdureid, kes olid kalvinistid. 19.–20. sajandi vahetusel kiitis kristlik "Ristirahva Pühapäevaleht" kalvinistidest buure, et nad olid usklikumad kui inglased, aga Russowil on hea meel, et šotlased ei osanud saksa keelt, siis nad ei saanud oma usuhullustust levitada. Ajaloolaste hulgas ei ole üksmeelt, kui kaua ja kui tugevalt püsis eestlaste hulgas katoliiklus. Russowil on hea meel, et Liivimaal ei ole sellist sisemist vaimulikku sõda nagu Madalmaadel, kus võitlesid kalvinistid ja katoliiklased. Kuigi Russow on luterlane ehk Augsburgi usutunnistuse pooldaja, jätab ta Liivimaa varasemast ajaloost kirjutades reformatsiooni esialgu üldse mainimata ja hiljem ütleb, et sakslastest vaimulikud ei osanud eesti keelt ja eestlased ei saanud aru saksakeelsest jutlusest, mistõttu nad hoidsid kirikust eemale.

Raamatut alustades tundub, et Russow vaimulikuna hoiab vaimulike ja ordu suhetes vaimulike poole. Aga Liivimaa ajalugu periodiseerib ta siiski ordumeistrite, mitte piiskoppide ametiaegade järgi. Mõõgavendade ordu järel tuli Saksa ordu Liivimaa haru, aga Russow kirjutab ainult Liivimaa haru ordumeistritest, kuigi kasutab ka Saksa ordu nimetust. Vahepeal nimetati ajalookirjanduses ordu siinset haru Liivi orduks. Kui küsida, mis ajast peeti Vana-Liivimaad Saksa-Rooma keisririigi osaks, siis Russow nimetab keisri sekkumist esimest korda sel ajal, kui Mõõgavendade ordu Taanilt vallutatud maadest tagastati Taanile Harjumaa ja Virumaa, aga mitte Järvamaad, see toimunud keisri nõusolekul.