Seisin oma praeguse maja kõrval. Kaunase puiestee suunast tuli valge koeraga naine, kes meenutas kunagist sealset naabrit Enet. Ta ütles, et loodab, et ma olen Simo. Küsisin, kas see koer on endise koera järeltulija. Ene vastas, et jah, juba mitmes põlvkond.
*
Kõndisin Loonede majast mööda ja nägin, et nende akna küljes oleva kraadiklaasiga on midagi imelikku. Läksin tuppa sisse, et lähemalt vaadata. Kedagi ei olnud kodus. Võtsin selle kraadiklaasi kätte. Käe soojuse mõjul hakkas piiritusesammas kiiresti tõusma. Mulle meenus ütlus, et piiritus võib kraadiklaasi sees keema minna. Ma ei jõudnud seda siiski enne käest panna, kui piiritus oli tõusnud kraadiklaasi ülemisse tippu. Aga klaas siiski ei purunenud. Kui kraadiklaasi käest panin, vajus piiritus kiiresti alla tagasi. Esialgu jäid piiritusesamba sisse õhutriibud, siis vajus piiritus ühtlaselt kokku. Klaus tuli ka sellesse korterisse. Ta avastas, et põrandal oleval teisel kraadiklaasil oli väike tilk piiritust läbi klaasi välja imbunud, kuigi suurem osa oli veel sees. Klaus viskas selle kraadiklaasi ära.
pühapäev, november 15, 2015
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar