pühapäev, november 29, 2015

Elektronmäng

Tõmbasin joonistuspaberi serva kaks pikka joont, et näidata, millisel kaugusel need üksteisest on. Need olid üksteisele üsna lähedal, aga mitte päris üksteise vastas. Kahe joone vahele kirjutasin palju kordi sõna "zu". Vaatajale võisid need sõnad tunduda ka karu käppadena piltmõistatusest "karu ronib puu otsa" või siis puuokstena. Mõtlesin, kas sõna on saksa keeles ikka "zu" või "zum". Vaatasin sõnaraamatust. Seal oli "zu", aga eestikeelne vaste oli teine kui mina olin mõelnud, kuigi sünonüüm.

*
Olin teinud arvutiga ühe pildi. Nüüd vaatasin, et pildile oleks justkui kirjutatud üks sõna, nagu oleks keegi pilti muutnud. Ema küsis mult, miks ma sellise sõna kirjutasin, nimetades teist sõna kui ma ise olin näinud. Ema öeldud sõna oli natuke halva tähendusega. Vaatasin pilti uuesti. Nägin seal sama sõna, mida olin enne näinud. Sander näitas mulle, et pilti saab vaadata mitut moodi, nii et loeb sealt erinevaid asju välja. Sander õpetas, kuidas sealt saab lugeda ühte ees- ja perekonnanime, mida polnud enne näinud ei mina ega ema.

*
Hakkasin mängima ühte elektronmängu. Ma ei teadnud täpselt, kuidas see käib. Ekraanil jäi üks kirjatäht keskpunkti. Kahe poole tegelased paiknesid vahetult üksteise kõrval. Hakkasin vastase omi niimoodi tulistama, et kõigepealt vajutasin enda tegelast ja seejärel vastase oma, keda ma tulistada tahtsin. Vahepeal ma ei vaadanud, mis ekraanil toimub, vaid vajutasin ainult enda tegelasi, et neid kiiremini tulistama panna. Kui selle lõpetasin, oli mäng läbi ja mina olin kaotanud. Selgus, et ma olin mänginud valesti. Alles nüüd nägin ekraanil käskluste nimekirja, mida oleks tulnud kasutada. Ma olin varem mõelnud, et ei mängi enam kunagi arvutimänge, aga nüüd oli näha, et elektronmängust võis sama kergesti sõltuvusse sattuda nagu arvutimängust.

0 vastukaja: