Võistkondlik matš

Üks mees saatis mulle feisbuki kaudu sõnumi, aga ühtegi sõna polnud näha. Mõtlesin, et kui ma talle vastan, muutuvad tema sõnad võibolla nähtavaks. Aga kui ma vastasin, ei saanud ta minu käekirjast aru. Seetõttu hakkasin kirjutama paberpostkaarti, et võibolla sellelt saab paremini. Neljaleheküljelise postkaardi teisel leheküljel oli lünktekst, aga ma tahtsin kirjutada muud kui see ette andis. Oleks võinud kirjutada trükitud sõnadest üle, aga valisin kirjutamiseks siiski valge kolmanda lehekülje. Mõtlesin, et kirjutan aeglaselt trükitähtedega, siis ta saab vast paremini aru. Või olid trükitähed just need, millest ta enne aru ei saanud, sest eeldas, et need on kirjatähed. Kohtusin selle mehega tema talus. Küsisin, kas ta on nõus mängima literaatide matšil Tartu eest. Mängima oli nõus tema poeg. Ühe võistkonna liikme kohta öeldi, et ta pole tartlane. Sellele oli mul vastus, et kirjanike liidul on ainult kaks osakonda - Tallinna ja Tartu oma, Tallinn tähendab Põhja-Eestit ja Tartu Lõuna-Eestit. Osa sündmusi jäid minu teadvuses vahele, seejärel olime juba võistluse toimumiskohas kohal. Mõtlesin, et see on hea, et kannatused meelde ei jäänud. Siis mõtlesin, et tegelikult on kahju, et nüüd ei tea, millised kannatused ma ületasin. Võistkonnas olid peamiselt noored mängijad. Mõtlesin öelda, et kõik üliõpilased lähevad literaatidena arvesse, eriti doktorandid. Üks minu Tartu võistkonda kutsutu võis veel Tallinna eest mängima hakata. Üks, keda ma olin algul võistkonda palunud, oli jäänud konkreetsesse kohta ja konkreetseks ajaks kutsumata. Talle mõtlesin helistada, et ma ei saanud teda kutsuda, sest korraldamine võeti minult üle ja võistlus hakkas niimoodi pihta, et mulle öeldi, et nüüd peab mängima hakkama.

*
Mul oli kaasas palju varasemate aastate malepartiide protokolle. Need olid minu ees laual virnas ja poisid tundsid nende vastu huvi. Näitasin, et üks protokoll on aastast 1998. See ajas naerma, et nii vana. Kohtunik kuulutas välja matši järgmise vooru paarid. Mõtlesin küsida, miks on literaatide matšil kohtunikuks pätt. Siis vaatasin, et see ei olegi pätt, vaid temaga väliselt sarnane inimene. Enne mängulaua taha minekut hakkasin protokolle kotti panema. Et neid oli palju, võttis see kõvasti aega. Mõtlesin, et kui vastane on minu kella käima pannud, siis keeran aja algusesse tagasi. Kui läksin laua juurde, ütles teine kohtunik, et ma paneks kummalegi kaks minutit, et voor minu hilinemise pärast ei veniks. Vastane tõmbas kella enda juurde. Võtsin selle talt ära. Vaatasin, et nüüd on kell rohkem minu poolel. Nihutasin seda keskkoha suunas.