Terrorist ja muust

Hiljuti kopeerisin blogisse kirja, kus ennustasin, et araablaste sisseränne suurendab verevalamist. Kustutasin selle postituse varsti ära, mõeldes, et mul on heade asjade blogi. Aga nüüd, kus Pariisisis on suur verevalamine aset leidnud, kirjutan sel teemal uuesti. Teisele inimesele kaasa tundmine on ka mõnes mõttes hea asi. Parem kui mu ennustused oleksid olnud ekslikud.

Aga ajaloo tundmine ei anna põhjust suureks optimismiks. Araabia sisserändes näen sarnasusi sellega, kuidas germaanlaste sissetung tegi lõpu Rooma riigile või kuidas eurooplased avastasid Ameerika ja hakkasid hävitama indiaanlasi. Mitteajaloolased kipuvad asjade üle otsustama viimase ajalehenumbri järgi, aga ajaloolased oskavad paremini näha pikaajalisi protsesse. Ma pole EKRE-t ega selle eelkäijat Rahvaliitu valinud, aga praeguse EKRE üheks plussiks pean, et Helmede näol on selle eesotsas kaks ajaloolast. Tänase seisuga annaksin valimistel hääle küll Vabaerakonnale. Aga ma pole ühegi partei fanaatiline pooldaja, kõigil on nii vastuvõetavaid kui ka vastuvõetamatuid külgi.

Pariisi ohvrite leinajatega on pahandatud, et miks leinatakse ainult prantslasi, mitte kõigil maadel hukkunuid. Kas siis peaks prantslased ka leinamata jätma, et oleks võrdsus? Leinamise hukkamõistmine mõjub mõrva heakskiitmisena. Ma ei saa kõigi inimeste nimel kommenteerida, aga ise olen korduvalt kirjutanud, et tahan, et maailmas lõppeksid kõik sõjad. Sama moodi tahan, et lõppeks terror. Aga lähedasemat inimest peab leinama rohkem kui võõrast. Perekonnaliige on inimesele tähtsam kui võõras, kelle nime ta saab teada alles surmakuulutusest ja uuesti unustab. Kuna ma olen prantsuse kirjandust lugenud rohkem kui araabia oma, on prantslased mulle araablastest lähedasemad. Seda ei ole täpne nimetada rassismiks, sest indiaanlaste ajaloost lugedes võin eelistada rassiliselt kaugemaid indiaanlasi valgetele. Indiaanlastes näen eestlaste saatusekaaslasi.

Eilsed lehelugejad pahandasid "Postimehes" avaldatud artikliga, kus olevat öeldud, et moslemi mõrtsukaski on rohkem eurooplane kui eestlane. Seda artiklit ma ise ei lugenud, aga mulle ei meeldinud ühes teises samas lehes avaldatud kirjutises, kui katoliku vaimulik ütles, et inimesi ei tapa usklikud, vaid skisofreenikud. Miks ei või skisofreeniat põdev inimene olla heas mõttes usklik või miks ei või teist inimest tappa keegi, kes skisofreeniat ei põe? Mul on sellenimeline haigus diagnoositud, aga ma ei mõtle inimeste tapmisest, vaid nende elude päästmisest. Aastal 2000 olin psühhiaatriahaiglas ravil, siis kartsin samuti, et kaaspatsiendid võivad agressiivsed olla. Psühhiaater vastas, et lahtises osakonnas agressiivseid patsiente ei ole. Tal oli õigus, ma pole seal majas kohanud muud vägivalda, kui üksikuid kergelt halvustavaid märkusi, mida võib tulla ette ka igal pool mujal. Usklikuks ma ennast ei nimetaks, sest mul puudub veendumus üleloomulike jõudude olemasolus, kuigi ma seda ka ei välista. Aga ma usun oma põhimõtetesse ja neid põhimõtteid on mõjutanud ka Piibel. Esimene põhimõte on headus, kuigi alati pole kindel, milline tegu on kõige parem.

Lahmiva intervjuu andnud vaimulik ei ole vist ühtegi psühhiaatria raamatut lugenud. Ma olen, samuti olen lugenud mõne uskliku arvamust, et kõik haigused tulevad pattudest. Seda ma ei usu, sest kui sünnib haige laps, siis võib haigus tulla küll tema vanemate, aga mitte tema enda pattudest. Ajaleht ei peaks üldse sellist lahmimist avaldama, et tapab - skisofreenik, ei tapa - ei ole skisofreenik. Skisofreenik võib olla intelligentne ja haritud inimene, aga selline jutt on rumal. Rumalate müütide levitamise tagajärg on vist, et inimesed ei taha olla minu feisbuki kontaktide nimekirjas, mul tekib raskusi töö leidmisega ja pahandatakse minu isaga, et ta mulle tööd annab.