Grupipildid

Isa valmistas ette enda sünnipäeva kõnet. Ta kirjutas, et on andnud välja minu luulekogu ja talle on selle eest etteheiteid tehtud. Mõtlesin, et hea, et ma esimest luulekogu kirjutades ei osanud mõtteid hästi sõnastada, muidu paistaks sealt välja, kui kõrge enesehinnang mul tol ajal oli. Esimese luulekogu luuletusi mõtlesin välja öösel pimedas toas voodis lamades. Mul oli siis depressioon. Aga tuleb välja, et depressiivsus ja maniakaalsus avalduvad samaaegselt, sest depressiooni ajal olin pidanud ennast lisaks kõige targemaks ja arvanud, et saan surematuse. Lugesin sealt luulekogust ühte luuletust. Üks rida oli teistsugune kui ma mäletasin. Mõtlesin, et kui ma kuskil oma luuletusi ette kannan, siis ütlen, et mul ei ole eesmärk esitada täpset raamatu sõnastust, sest mälus lähevad asjad sageli paremaks. Kaks last mängisid. Üks lükkas mänguasjaga teise pea vastu seina. Läksin lükatu selja taha, et tal pea rohkem vastu seina ei käiks. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et näen ühte naabrit. Siis sain aru, et see ei ole see naaber, sest tegemist on pisema inimesega. Isa ütles hüüdnime järgi, keda ta näeb. Algul arvasin, et ta räägib samast inimesest, keda mina selleks naabriks olin pidanud. Aga isa nimetatud hüüdnimi kuulus ühele õppejõule. Varsti nägingi seda õppejõudu. Ütlesin, et algul ma ei näinud, aga siis õpetaja õpetas nägema. Isa tegi märkuse, et ma teda õpetajaks ei nimetaks. Toomas vaatas vanu fotosid. Ühel fotol oli kolm minu moodi inimest, aga ma ei tundnud ära, kes neist olen mina. Sünnimärgi järgi sain aru, et üks minu moodi inimestest on Klaus. Mind vist pildil ei olnudki. Märkasin, et foto on tehtud Kaunase puiesteel. Aga mitte meie seal elamise ajal, vaid hiljem, sest puud olid suuremad. Toomas pillas foto põrandale. Ütlesin, et ettevaatust, pildil on väga tähtis koht. Mõtlesin öelda, et Kaunase puiestee on tähtsam kui praegune elukoht. Fotodel oli see viga, et mida rohkem neid vaadata, seda rohkem nad kulusid. Kui Toomas oli foto maast üles korjanud, siis mõtlesin, et see on vist matemaatikaolümpiaadil osalenute grupipilt. Vaatasin oma klassipilti. Meie klassist oli mitmel inimesel tervis läbi. Mulle öeldi, et mul ähvardab tekkida kaks vähki ja et minu ninaveresoont taheti opereerida, aga operatsioonist loobuti, sest surmaoht oli liiga suur. Vaidlesin vastu, et arst ei ole mulle midagi rääkinud, ta ütleb, et mu tervis on hea. Mõtlesin, et praegu kõnelenul on vist õigus, sest ta on ise ka arst ja tal on juurdepääs arstide arvutisüsteemile.