Demograafia ja teater

Kõndisin mööda Fortuuna tänavat kesklinna poole. Vastu tuli järjest kaks meie kooli õpetajat. Tundsin nad ära, sest nad polnud üldse muutunud, aga tere ei öelnud. Nemad samuti ei teretanud, aga võibolla tundsid nemad mind ka ära ja läksid pärast kuskile rääkima, et ma jätsin tere ütlemata. Mööda autoteed sõitis suur ehitusmasin. Sellel tuli ratas alt. Juht pidurdas, kuigi ei saanud vist veel aru, et ratas on alt tulnud. Sillal kohtasin ühte endist klassivenda ja ühte paralleelklassis õppinud poissi. Võibolla olid nemad nüüd ka meie kooli õpetajad ja tulid nagu vanad õpetajadki koolimajast. Kui olin üle silla kõndinud, pöörasin kohe ringi ja läksin mööda silla teist külge tagasi. Hakkas pimedaks minema, aga linnaosas ei olnud elektrit. See tuli sellest, et rattata jäänud masin oli juhitavuse kaotamise tõttu elektrijuhtme katki sõitnud. Mõtlesin, et mul pole taskulampi, kuidas ma kodu üles leian. Läksin teist teed kui enne, et masinatest ringiga mööduda. Aga masinad ulatusid ka sinna ja kraana tahtis mulle telliskiviga vastu pead lüia, selle eest, et ma enne ei hoiatanud, et masinal hakkab ratas alt tulema. Võtsin telliskivi kraanakonksu küljest ära, kriimustades seejuures kätt. Läksin ühe kvartali keskelt läbi, püüdes leida aedadel madalaid kohti, millest saaks üle astuda, või väravaid, mis avaneksid. Aga kui olin mõned pöörded teinud, jõudsin ummikusse. Pidi tuldud teed tagasi minema, aga kraana võis olla vahepeal lähemale tulnud.

*
Üks ajaloolane kirjutas, et venelaste osakaalu kasvu Eesti rahvastikus on näha sellest, et teatrikülastuste arv on suurem kui enne sõda, sest venelased käivad rohkem teatris kui eestlased. Seejuures lüiakse ka aknaid rohkem puruks. Teatris käimine oli umbes sama, mis aknast välja vaatamine.