Valgus pimedasse ruumi

Ühest ruumist läbipääsu oli pidanud alati otsima kottpimedas, mistõttu selle leidmisega oli olnud raskusi. Nüüd tehti muudatus, et ruumi pandi valgustus. Tänu sellele hakkasin sealt sagedamini läbi kõndima. Kõndisin iga kord Kristeli kõrval. Üks mees püüdis ise Kristeli kõrvale trügida. Tee viis vee äärde. Klaus ütles, et tema minu asemel auhinda ei kannaks. Viimasel korral ma ei kõndinud Kristeli kõrval, vaid taga. Kaalusin, et võibolla minna teisest uksest kui Kristel, aga siiski ei läinud. Rääkisin, mis raamatus kirjutatud on. Kristel küsis, kus raamatus. Küsisin imestunult vastu, kas ta siis "Telefonilugusid" ei ole lugenud. Lapsena olin arvanud, et meil on kodus kõik raamatud. Kui olin kellelgi külas käinud, olin näinud ainult selliseid raamatuid, mis kodus ka olemas olid. Raamatus "Egeri tähed" oli lõppu kirjutatud, et edasi võib lugeda ajalooraamatutest, aga ma polnud aru saanud, kus need riiulis on.

*
Lõin otsingumootorisse mõned sõnad, et saada informatsiooni selle kohta, millise haridusega inimestest on mitu protsenti abielus. Teadsin juba varem, et kõrgema haridusega inimestest on abielus suurem protsent. Nüüd leidsin sel teemal ühe ülikooli diplomitöö. Naine, kes seda informartsiooni võrgus üleval hoidis, vaatas minu suunas naeratava näoga. Ta küsis, kas ma tean, kes on selle töö autor. Selgus, et minu isa. Töö peal oli märge "salajane". Isa oli kirjutanud üle 200 lehekülje, aga töö oli siiski lõpetamata jäänud. Ta oli pidanud kirjutama kursusetöö igal kursusel. Mõtlesin isale öelda, et diplomitööks nimetatakse ainult viimase kursuse kursusetööd.