Kekkonen

Pekka Hyvärinen. "Soome mees. Urho Kekkose elu". Konsultant Hannu Rautkallio. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter. Kirjastus Tänapäev. Eesti keeles 2006, soome keeles 2000. 352 lehekülge.

Kekkonen elas aastatel 1900–1986. Ta oli kõige kauaaegsem Soome president, aastatel 1956–1981, enne seda juba peaminister. Erakondlikult esindas ta Maaliitu, mis nimetati hiljem ümber Keskparteiks.

Soome säilitas Teise maailmasõja kaotamisest hoolimata iseseisvuse, demokraatia ja turumajanduse, kuid ei olnud siiski enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist päris vaba, Kekkoneni aega nimetatakse soometumise ajaks. Nõukogude Liidu suhtes kehtis siis Soomes enesetsensuur ja hiljem on paljastatud, et Kekkonenil aitasid lisaks võimul püsida salasidemed Nõukogude Liidu juhtkonnaga.

Russowi kroonika kirjeldusi nimetasin värvikateks, aga Hyvärinen on kirjutanud lausa kollase raamatu. Kekkonen oli avaliku elu tegelane, aga Hyvärineni huvitab rohkem Kekkoneni salajane elu. Paljastatud on presidendi suhteid Nõukogude Liidu ja armukestega, tema terviseprobleeme ja poliitilisi kannapöördeid. Soomlastele oli Kekkonen avaliku elu tegelasena juba varem tuttav ja see raamat lisab seda, mis on nende jaoks uus, aga eestlastele oleks kulunud ära teada saada rohkem ka Soome presidendi tegevuse avalikust küljest. Asja parandab natuke Pekka Lilja järelsõna eesti lugejale, kus tuuakse välja ka Kekkoneni tegevuse positiivsemat külge, nimetades teda muuhulgas Eestisse kõige paremini suhtunud Soome presidendiks.

Kuskilt olen lugenud mõtet, et inimene ei muutu vanemaks saades targemaks, vaid ettevaatlikumaks. Eesti Vabadussõja ajal Venemaale vastu hakanud tahtsid Teise maailmasõja ajal iga hinna eest rahu ja uuemal ajal Euroopa Liitu astumise vastu hääletanud muutusid hiljem Vene ohu tõttu Euroopa Liidu pooldajateks. Ettevaatlikumaks muutus ka Kekkonen. Talvesõjas hakkas Soome erinevalt Eestist suuremale riigile vastu ning Kekkonen erinevalt suuremast osast soomlastest oli veel rahu sõlmimise vastu, tahtes sõda jätkata. Hitlerit on peetud hulluks, et ta lootis Teist maailmasõda võita, kuid ka Kekkonen lootis, et puhkeb uus sõda, mille Saksamaa ja Soome võidaksid. Ingliskeelsest ajakirjast lugesin viimati, et Saksamaa ja Itaalia võitu uskus ka nendega koostööd teinud Rooma paavst. Minu arheoloogist vanavanaisa seevastu nägi vanaema mälestuste järgi Saksamaa kaotust varakult ette.

Teise maailmasõja jätkudes Kekkoneni seisukoht muutus ja temast sai rahupoliitik. Järgnevalt tegi ta koostööd Stalini, Hruštšovi ja Brežneviga, et päästa, mis päästa annab. Lisaks Saksa ja Vene diktaatoritega koostöö tegemise valmidusele on Kekkonen esinenud ka demokraatia kaitsjana, püüdes enne sõda keelustada kõvema käe poliitikat pooldanud Soome enda erakonda.

Kekkoneni ja Hruštšovi nimetab raamatu autor sõpradeks, kirjeldades, kuidas nad koos saunas käisid. Kuid mis sõprus see oli, kui venelased olid lasknud Kekkoneni enda venna sõjas pimedaks? Ükskord lugesin ingliskeelsest ajalooajakirjast raamatuarvustust, kus öeldi, et Stalini tugevus seisnes selles, et ta muutis oma kaastöölised sõpradeks. Kuid teatavasti oli see sõprus surma ähvardusel ja surm ei jäänud sellest hoolimata saabumata.

Peale Nõukogude Liidu on juttu ka Ida-Saksa luure tegevusest, aga eriti midagi ei leia Soome koostööst teiste Põhjamaadega. Kui Nõukogude aeg ei olnud veel päris lõppenud, toodi Rootsist komme, mille paberid olid kõigi Põhjamaade ristilippude värvides. See on üks tõend, mis näitab, et Soomel oli olemas Põhjamaa indentiteet. Taliolümpiamängudel elasime kaasa Rootsile, Norrale ja Soomele kui mittekommunistlikele riikidele, mõtlemata, et Soome on nõukogudemeelsem kui Lääne-Saksamaa. Võõrkeeltest tahtsin lapsena õppida kõige rohkem soome keelt. Hea arvamus oli Soomest küll ka eesti-vene segaperest poisil, kes arvas, et tuumasõja korral Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel tuleks Soome Nõukogude Liidule appi.

Raamatus ei ole toodud ära Kekkoneni avalikkusele peetud kõnesid positiivse sõnumiga, vaid kitsamas ringis öeldud roppusi. Loetletakse presidendi nõrkusi, kuid ei saa päris selgeks, mis olid need tema tugevused, mis tegid ta populaarseks mitte ainult venelaste, vaid ka soomlaste hulgas. President rikkus oma tervist joomisega, aga mis oli tema tegevuses ülesehitavat? Eestlastele oli kogu aeg selge, et Soomes oli vähemalt majanduslik heaolu suurem, on siiamaani. Soome televisiooni vaadati Põhja-Eestis kui tõe allikat, aga raamatust selgub, et Kekkonen ise toetas Brežnevit vastuseisus satelliittelevisioonile, et ühe riigi televisioon ei tungiks teise territooriumile. Arutuse all oli ka küsimus, kuidas peab Soome televisioon arvestama Eesti vaatajatega. Tartusse Soome televisioon ei ulatunud, aga vahel kuulasime tol ajal Soome raadiot. Tšernenko surmast kuuldi meie peres esimest korda Soome raadiost. Isa eelistas soomekeelset jumalateenistust naljasaatele Meelejahutaja, mida tahtsid kuulata lapsed.