neljapäev, november 19, 2015

Vastuseis kirjutamisele

Olin ükskord avaldanud trükis arvustuse Helgi raamatu kohta, mis oli teemal, millest ma midagi ei teadnud. Olin kirjutanud sellele raamatule ka saatesõna, kuigi ei teadnud sel teemal peaaegu midagi muud, kui olin raamatust endast lugenud. Aga vastulööki polnud järgnenud. Olin kuulnud ainult ühte Helgi enda pahast kommentaari, millest ma ei saanud aru, kas see käis minu kohta. Nüüd kirjutasin ajakirjale paremat kaastööd. Panin sellesse palju viiteid, sest mul oli varem loetu hästi meeles. Viitasin vanale "Keele ja Kirjanduse" artiklile, kus öeldi, et muinasjuttudes toimub alati liikumine. Lisasin omalt poolt, et ajaloos samuti, sest liigutakse ühest ajast teise. Liikumise võib ära unustada geograaf, kes kirjeldab ainult ühe hetke geograafiat.

*
Kuigi ma polnud õppejõu ametit taotlenud, tegutsesin sisuliselt õppejõuna, sest käisin regulaarselt ülikooli ruumides loenguid pidamas. Aga kui auditooriumisse astus päris õppejõud, muutusin üliõpilaseks ja hakkasin konspekteerima, kuigi ametlikult polnud ma ka üliõpilane. Kriiska oli ükskord minu ajaloo listi saadetud kirjale vastanud, et ma lõpetaks jama. Mõtlesin nüüd, et oleksin võinud tol korral vastata, et ei lõpeta. Aga see oleks olnud ohtlik, sest siis mind oleks võidud listist kõrvaldada. Oleksin siis võinud saata Kriiskale erakirja. Selles oleksin võinud ära tuua minevikku ja olevikku seostava luuletuse "Mõõgavendadele", kirjutades alla, et see on raamatust "Maailmakord" ja mis leheküljelt. Kriiska oli pahandanud selle üle, et ma kirjutasin Euroopa Liidust. Ometi oli seda teemat varem teistes ülikooli listides rahulikult teaduslikul tasemel arutatud. Ainult et kuna Euroopa Liitu astumine oli juba otsustatud, ei oldud selle teemaga enam harjutud. Ja ajaloo listi puhul erinevalt ülejäänud listidest arvati, et ajalugu tegeleb ainult minevikuga. Oleksin võinud kirjutada, et minu seisukoht on, et ajalooraamat võiks olevikku välja jõuda ja tuua ennustusi ka tuleviku kohta. Olin listi saadetud kirjas kutsunud inimesi meeleavaldusele, aga see oli kasulik ühiskonna organiseerimine. Olin teinud teise listi juurde, kus olin saanud oma seisukohti ajaloo kohta tutvustada, aga sellel listil oli vähe liikmeid ja neistki osad lahkusid listist. Tänu listis teemade läbi mõtlemisele oli järgnenud minu kaastööde trükis publitseerimise laine. Aga ma ei teadnud, kas listist lahkunud neid ajakirju lugesid. Ka trükis avaldamisele oli järgnenud vastulöök, kui Kronberg oli "Keeles ja Kirjanduses" kirjutanud, et minu arvustused on nii kehvad, et võivad ilmuda ainult ajalehes "Raamat". Mõtlesin, et võin ajalehes "Raamat" ka kirjutada, seal kirjutavad ka targad inimesed. Selleks pean küsima kirjastuselt raha. Kui ajalehes "Raamat" ühe kirjastuse raamatuid ei tutvustata, siis ei saa lugejad nende olemasolust teada ja neid ei osteta.

0 vastukaja: