Ehitasime klotsidest. Hanna valis materjali, mina ladusin paika, võttes veel suuremaid klotse oma käega lisaks.
neljapäev, juuni 30, 2016
Aed ümber torni
Ehitasime klotsidest. Hanna valis materjali, mina ladusin paika, võttes veel suuremaid klotse oma käega lisaks.
kolmapäev, juuni 29, 2016
Kaitsmata töö
Läksin ülikooli õppehoone ühte kabinetti ja maksin ära 3000 krooni magistriõppe õppemaksu, mis oli siiamaani tasumata. Seejärel hakkasin trepist alla minema. Ametnik tuli mulle järele ja ütles, et magistritöö tuleb ka ära kaitsta. Ma ei teadnudki, et selleks on veel võimalus. Rääkisin, et mul jäi magistritöö kirjutamine sellepärast pooleli, et juba bakalaureusetöö kaitsmisel öeldi, et see ei kõlba kuhugi, ja magistritöö on osalt samal teemal. Üks põhjus, miks ma ei ole magistritööd kaitsnud, on see, et pidin õppemaksu maksma. Ma ei tahtnud selle jaoks kogu aeg raha küsida, seetõttu hakkasin tööd tegema ja nüüd olen eluga rahul. Tervislikku põhjust ma ei hakanud mainima. Olime kõndinud ühte auditooriumi. Üliõpilased juhtisid tähelepanu sellele, et ametnik oli kirjutanud midagi tahvlile. Ta oli kirjutanud sinna, et üliõpilastel on iseseisev töö, tema tegeleb minuga. Läksime arsti juurde kontrollima, kas mul on see haigus, mida ma kahtlustan. Sisenesime kabinetti üleriietega, kuigi võibolla ei tohtinud, aga märkust ei tehtud. Arst ja õde nägid väga viletsad välja. See ei olnudki arstikabinet, vaid haiglapalat, kus kõik nägid minust haigemad välja. See ei olnud haiglapalat, vaid saal, kus algas loeng. Üks naine ütles avasõnad ja andis sõna üle järgmisele kõnelejale. Istusin toolil teise inimese kõrval. Hakkasin mõnda saalisviibijat jälle pidama klassikaaslaseks, nagu oli olnud unenäo algul. Nägin klassikaaslasi järjest rohkem.
teisipäev, juuni 28, 2016
Ühiskondlik ja kultuuriline dünaamika
"Social and Cultural Dynamics. A Study of Change in Major Systems of Art, Truth, Ethics, Law, and Social Relationships". Revised and abridged in one volume by the author. Pitirim Sorokin. With A New Introduction by Michel P. Richard. Transaction Publishers. New Brunswick (U.S.A.) and London (U.K.). XX + 719 lehekülge.
See raamat esitab pikemal kujul sama teooria, mille hiljuti loetud teine Sorokini raamat. Ka nüüd loetu ei ole kõige pikem variant, on ilmunud ka neljaköiteline teos sel teemal.
Sorokin on leidnud ajaloost hulga pikemate ja lühemate lainetega lainetusi. Mõnest neist olin ka varem kuulnud ja mõnda ajaloo üle mõeldes ise tähele pannud. Aga kui ma olen järeldanud lainete olemasolu loogilise mõtlemise tulemusel, siis Sorokini meetod on, et ta kontrollib oletusi konkreetse statistika põhjal, kuigi tunnistab ise, et algandmete täpsusaste ei ole ideaalne.
Ülikoolis rääkis ajaloo lainetest vähemalt neli õppejõudu. Berendsen rääkis esimesel kursusel teooriatest üldajaloo lainete kohta ja Valge neljandal aastal majandusajaloo lainetest. Mõlemad rääkisid lühidalt mainides ja mitte ise nende teooriate kasuks argumenteerides, seetõttu ei tundunud need teooriad tol hetkel veenvad. Alttoa rääkis teooriast kunstiajaloo kahe lainetena vahelduva põhistiili kohta, mida ta ise võibolla ei pooldanud, aga mis oli veenvam, sest loengutes ja õpikutes esitatud pildinäited kinnitasid seda. Piirimäe rääkis naiste riidemoe muutumisest ja tegi selle kohta ennustusi, mis on hiljem täide läinud.
Sorokini põhilained on ideatsionaalne, idealistlik ja meeleline kultuur ning ühelt kultuurilt teisele ülemineku ajal esineda võivad kriisid, millest üks olevat käes olnud 20. sajandil. Kriisi ajal pidid ühed inimesed muutuma veelgi meelelisemateks ja naudinguhimulisteks, teised pidid muutuma religioossemateks ja eetilisemateks. Kriis pidi lõppema ajal, mil viimaseid hakatakse juhtidena austama. Sorokin ei ole siiski kindel, kas järgmine faas on ideatsionaalne või idealistlik. Idealistlik oleks ideatsionaalse ja meelelise vahepealne, kui ideatsionaalseid ja meelelisi väärtusi austatakse võrdselt.
Sorokini kunstiajaloo lained on pikemad kui need, mida Alttoa õpetas. Sorokini järgi on renessansist 20. sajandi alguseni kunst muutunud järjekindlalt meelelisemaks. Seejuures loeb ta meeleliseks ka ususõdade aegse barokk-kunsti, kuna üks meelelisuse tunnus olevat dünaamilisus. Sellele ma väidan vastu, et meeltega tajutava pildile kandmine eeldab, et modell saab poseerida, siis võiks ju meelelisemaks pidada hoopis staatilisemat pilti, dünaamilise stseeni jäädvustamisel kasutatakse rohkem fantaasiat. Sorokini arvates kujutatakse meelelisel perioodil rohkem paljast inimkeha. Kui seda on kujutatud siiski ka teistsugusel perioodil, siis Sorokin lahendab vastuolu sellega, et olevat vahe, kas riieteta inimest kujutatakse erootiliselt või mitteerootiliselt. Siin tunduks eri inimestele ilmselt erootilised erinevad asjad, lisaks lapsvaatajatel on rohkem muud huvid.
Olen mõelnud, et üks ajaloo lainetus on sõdade ja rahuperioodide järjekindel vaheldumine. Selle üle on enne mind mõelnud ka Sorokin, aga tema lained on jällegi pikemad. Kui mina olen pidanud ühte sõda üheks laineks, siis Sorokin räägib tervetest ajastutest, millest ühtedel on sõdu tihedamalt ja teistel hõredamalt, lisaks erinevates sõdades tapetakse erineval määral, keskajal võidi vaenlane ka ellu jätta. Kõige ohvriterohkemad sõjad olevat Euroopas olnud 20. sajandil, teisel kohal on 17. sajand, kolmandal 18. sajand ja neljandal 19. sajand. 21. sajandit polnud veel olnud. Sorokini meelest oli esimene sõda, kus lahingutegevus käis iga päev, Esimene maailmasõda. Minu meelest vähemalt kindluste piiramisel oli kindlus iga päev piiramisrõngas juba varem, toiduvarud vähenesid. Ja kui varasemates sõdades ei olnud ka iga päev lahinguid, siis Napoleon Venemaalt taganedes ei kaotanud mehi mitte ainult lahingutes, vaid ka pika rännaku tõttu.
Sorokini arvates on ajaloos peaaegu kõik arengud olnud lainelised. Rohkem räägitavat Euroopas lineaarsest arengust, kuid Sorokini järgi on see lineaarne ainult ühe ajalõigu piires. Ka Sorokin nimetab kolm erandit, mille puhul ei olevat lainelist arengut olnud – inimkonna arv, teadmiste hulk ja tööjaotuse mitmekesisus olevat kasvanud järjekindlalt. Kuid Sorokin ennustab, et ka see ei jää igavesti nii, pööre alles tuleb.
See raamat esitab pikemal kujul sama teooria, mille hiljuti loetud teine Sorokini raamat. Ka nüüd loetu ei ole kõige pikem variant, on ilmunud ka neljaköiteline teos sel teemal.
Sorokin on leidnud ajaloost hulga pikemate ja lühemate lainetega lainetusi. Mõnest neist olin ka varem kuulnud ja mõnda ajaloo üle mõeldes ise tähele pannud. Aga kui ma olen järeldanud lainete olemasolu loogilise mõtlemise tulemusel, siis Sorokini meetod on, et ta kontrollib oletusi konkreetse statistika põhjal, kuigi tunnistab ise, et algandmete täpsusaste ei ole ideaalne.
Ülikoolis rääkis ajaloo lainetest vähemalt neli õppejõudu. Berendsen rääkis esimesel kursusel teooriatest üldajaloo lainete kohta ja Valge neljandal aastal majandusajaloo lainetest. Mõlemad rääkisid lühidalt mainides ja mitte ise nende teooriate kasuks argumenteerides, seetõttu ei tundunud need teooriad tol hetkel veenvad. Alttoa rääkis teooriast kunstiajaloo kahe lainetena vahelduva põhistiili kohta, mida ta ise võibolla ei pooldanud, aga mis oli veenvam, sest loengutes ja õpikutes esitatud pildinäited kinnitasid seda. Piirimäe rääkis naiste riidemoe muutumisest ja tegi selle kohta ennustusi, mis on hiljem täide läinud.
Sorokini põhilained on ideatsionaalne, idealistlik ja meeleline kultuur ning ühelt kultuurilt teisele ülemineku ajal esineda võivad kriisid, millest üks olevat käes olnud 20. sajandil. Kriisi ajal pidid ühed inimesed muutuma veelgi meelelisemateks ja naudinguhimulisteks, teised pidid muutuma religioossemateks ja eetilisemateks. Kriis pidi lõppema ajal, mil viimaseid hakatakse juhtidena austama. Sorokin ei ole siiski kindel, kas järgmine faas on ideatsionaalne või idealistlik. Idealistlik oleks ideatsionaalse ja meelelise vahepealne, kui ideatsionaalseid ja meelelisi väärtusi austatakse võrdselt.
Sorokini kunstiajaloo lained on pikemad kui need, mida Alttoa õpetas. Sorokini järgi on renessansist 20. sajandi alguseni kunst muutunud järjekindlalt meelelisemaks. Seejuures loeb ta meeleliseks ka ususõdade aegse barokk-kunsti, kuna üks meelelisuse tunnus olevat dünaamilisus. Sellele ma väidan vastu, et meeltega tajutava pildile kandmine eeldab, et modell saab poseerida, siis võiks ju meelelisemaks pidada hoopis staatilisemat pilti, dünaamilise stseeni jäädvustamisel kasutatakse rohkem fantaasiat. Sorokini arvates kujutatakse meelelisel perioodil rohkem paljast inimkeha. Kui seda on kujutatud siiski ka teistsugusel perioodil, siis Sorokin lahendab vastuolu sellega, et olevat vahe, kas riieteta inimest kujutatakse erootiliselt või mitteerootiliselt. Siin tunduks eri inimestele ilmselt erootilised erinevad asjad, lisaks lapsvaatajatel on rohkem muud huvid.
Olen mõelnud, et üks ajaloo lainetus on sõdade ja rahuperioodide järjekindel vaheldumine. Selle üle on enne mind mõelnud ka Sorokin, aga tema lained on jällegi pikemad. Kui mina olen pidanud ühte sõda üheks laineks, siis Sorokin räägib tervetest ajastutest, millest ühtedel on sõdu tihedamalt ja teistel hõredamalt, lisaks erinevates sõdades tapetakse erineval määral, keskajal võidi vaenlane ka ellu jätta. Kõige ohvriterohkemad sõjad olevat Euroopas olnud 20. sajandil, teisel kohal on 17. sajand, kolmandal 18. sajand ja neljandal 19. sajand. 21. sajandit polnud veel olnud. Sorokini meelest oli esimene sõda, kus lahingutegevus käis iga päev, Esimene maailmasõda. Minu meelest vähemalt kindluste piiramisel oli kindlus iga päev piiramisrõngas juba varem, toiduvarud vähenesid. Ja kui varasemates sõdades ei olnud ka iga päev lahinguid, siis Napoleon Venemaalt taganedes ei kaotanud mehi mitte ainult lahingutes, vaid ka pika rännaku tõttu.
Sorokini arvates on ajaloos peaaegu kõik arengud olnud lainelised. Rohkem räägitavat Euroopas lineaarsest arengust, kuid Sorokini järgi on see lineaarne ainult ühe ajalõigu piires. Ka Sorokin nimetab kolm erandit, mille puhul ei olevat lainelist arengut olnud – inimkonna arv, teadmiste hulk ja tööjaotuse mitmekesisus olevat kasvanud järjekindlalt. Kuid Sorokin ennustab, et ka see ei jää igavesti nii, pööre alles tuleb.
Viidete nimekiri
Avasin uue "Akadeemia" numbri. Olin kirjutanud Aafrika ajaloost ja nüüd selles numbris Hiiemaa kirjutas samal teemal, viidates ka mulle. Mõtlesin, et koostan nimekirja viidetest, mis mulle on selles ajakirjas antud. Teiste ajakirjade kohta võib eraldi viidete nimekirjad koostada, aga selle võib ka tegemata jätta. Või tegelikult saan ma nimekirja kanda ainult need viited, mida ma olen näinud, aga ma ei loe numbreid läbi. Hiiemaa samuti rõhutas, et ta viitab rohkem teisele autorile kui mulle. Mina kirjutasin erinevatel teemadel, aga Hiiemaa ainult Aafrika ajaloost.
*
Koolis oli lahendatud matemaatikaülesandeid. Mul oli tekkinud ülesannete äralahendamise oskus. Tahvlile kirjutati ülesande küsimus ja vastus, lahenduskäik tuli ise leida. Kõndisin mööda pikka ja kitsast teed. Tuli olla ettevaatlik, sest sama teed sõitis ka üks mootorsõiduk.
*
Koolis oli lahendatud matemaatikaülesandeid. Mul oli tekkinud ülesannete äralahendamise oskus. Tahvlile kirjutati ülesande küsimus ja vastus, lahenduskäik tuli ise leida. Kõndisin mööda pikka ja kitsast teed. Tuli olla ettevaatlik, sest sama teed sõitis ka üks mootorsõiduk.
esmaspäev, juuni 27, 2016
Jäsemete liigutamine
Kõndisin kiirel sammul mööda teed. Inimestele lähenedes pidurdasin. Aga ma ei saanud hoogu piisavalt kiiresti maha ja ikkagi riivasin ühte inimest. Politsei kutsus mind endaga kaasa. Rääkisin politseile, et ma teen kätega kahte harjutust. Tahtsin ette näidata, aga politsei ei saanud aru. Püüdsin selgemalt ette näidata, aga pingutuse tõttu läks üks neist harjutustest endal ka meelest.
pühapäev, juuni 26, 2016
Raamat lindudest 4
"Loomade elu" lindude köide leheküljest 300 lõpuni.
Raamatu viimases veerandis on kirjutatud põhiliselt väiksematest lindudest, kes on ühelt poolt ilusamad, aga teiselt poolt vähem iseloomulikud kui sellised suured linnud nagu jaanalind, pingviin või kana. Võibolla laulu poolest on väiksemad linnud iseloomulikumad, aga laulu on raamatus raske edasi anda, kuigi seda on teha püütud. Võõramaisemate lindude puhul on toodud lihtsalt nende laulu häälikkombinatsioon ja ühe kohaliku linnu puhul sõnad, nagu eesti vanarahvas neist aru sai.
Raamatus on pööratud rohkem tähelepanu täiskasvanud lindudele ja vähem poegadele. Seda on öeldud, millega poegi toidetakse, mis võib erineda täiskasvanud lindude söögist, aga pilte poegade kohta eriti ei ole. Raamatu algul on paar tihedalt täidetud värvitahvlit erinevate lindude munadest, nagu need väljastpoolt välja näevad, aga ei olnud vist ühtegi pilti sellest, milline näeb välja loode muna sees. Inimestest autorid on röövinud inimese puhul lapsi iseloomustava sõna "mäng", mida ei kasutata üldse linnupoegade kohta, vaid paaritumise tähistamiseks, mida võiks pidada mängust tõsisemaks tegevuseks, sest uued linnupojad ei kooru selle tagajärjel mitte mängult, vaid päriselt. Lindude munadest ja poegadest on veel juttu, aga kuhu linnud surema lähevad, seda ei mainita, kui just keegi teine neid ära ei söö. Kas rändlind eelistab surra soojal maal või külmal maal?
Üks selts, kellest neil lehekülgedel on juttu, on rähnilised. Rähn õõnestab ise puu sisse õõnsuse, aga autorid peavad teda sellest hoolimata puudele kasulikuks, sest ta hävitab kahjureid, kes ilmselt õõnestavad puud rähnist veel rohkem.
Kõige pikemalt ja kõige viimasena on raamatu viimases veerandis juttu seltsist värvulised. Selle all omakorda räägitakse põhiliselt alamseltsist laululised. Laululine tähendab vist umbes sama, mis laululind, aga kui rahvas vastandab laululindudele vareseid, kes ei laula, vaid kraaksuvad, siis sugukond vareslased on selles raamatus laululiste üks osa.
Eespool oli juttu juba kägudest, kes munevad teiste lindude pessa. Nüüd selgus, et selliseid linde on rohkem, kes ei olegi käo lähisugulased. Ja üks lind on veel selline, kes muneb küll teise linnu pessa, aga vastupidiselt käole ei ole ohtlik teise linnu poegadele, vaid ajab minema vanalinnu ja võtab tema pojad üle. Rongaemaks nimetatakse sellist inimest, kes oma lastest ei hooli, võõrastest poegadest hoolivat lindu tuleb nimetada vist lapseröövliks.
Viimasel nädalal on ajakirjanike ja poliitikute tähelepanu olnud Londonil, aga bioloogid ja etnoloogid pööravad vastupidi suuremat tähelepanu sellistele piirkondadele, kus inimesi elab hõredamalt. Tartus on räägitud, et tahteakse parkidesse elu tuua, mis tähendab puude maharaiumist ja majade asemele ehitamist. Minu meelest puu on rohkem elusolend. Inimesed ei peagi istuma pargis puude all ja õlut jooma, vaid on ilus pargist mööda kõndida, vaadata korraks sinnapoole, kuulata puude kohinat ja hingata puhastatud õhku.
Lindude raamatu lugemise ajal jälgisin ka "Eesti Looduse" numbrite lugemisel neid artikleid, kus on juttu lindudest. Raamatus on väikseim üksus enamasti liik, aga ajakirjas kirjutati alamliikidest, kuigi raamatus nimetati neid samuti vähemalt varese puhul. On räägitud, et selle raamatu süstemaatika on vananenud, sest hiljem on seda geeniuuringutega täpsustatud. Aga ajakirja järgi ei ole geeniuuringud ka üksmeelt toonud, on erinevaid seisukohti. Tõepoolest, kui kahe linnu välimuses ja käitumises on erinevusi ja sarnasusi, siis on erinevusi ja sarnasusi ka kahes geenikombinatsioonis, samuti nende toimes. Kahte lindu, kes ei ole veresugulased, võib nimetuste andmisel siiski lugeda hingesugulasteks. Nagu ühe inimesega võib kattuda perekonnanimi ja teisega eesnimi. Raamatu varasemat osa lugedes ma ei saanud aru, mis liiki tuvid linnas elavad, aga vahepeal sain "Eesti Loodusest" vastuse, et need on kodutuvid. Nüüd lugesin raamatust koduvarblasest, kes on kõige tavalisem varblane. Varblasi on nimetatud ka uulitsapoisteks, aga põldvarblasele vist selline nimi ei sobi. Uulitsaid nimetatakse nüüd tänavateks, kas siis uulitsapoisist on saanud tänavalaps? Nimega kaljutuvi sarnaneb veel nimetus kaljuvarblane ja liiginimega jaanalind raamatu vastupidises otsas kirjeldatav jaanilind.
Raamatu viimases veerandis on kirjutatud põhiliselt väiksematest lindudest, kes on ühelt poolt ilusamad, aga teiselt poolt vähem iseloomulikud kui sellised suured linnud nagu jaanalind, pingviin või kana. Võibolla laulu poolest on väiksemad linnud iseloomulikumad, aga laulu on raamatus raske edasi anda, kuigi seda on teha püütud. Võõramaisemate lindude puhul on toodud lihtsalt nende laulu häälikkombinatsioon ja ühe kohaliku linnu puhul sõnad, nagu eesti vanarahvas neist aru sai.
Raamatus on pööratud rohkem tähelepanu täiskasvanud lindudele ja vähem poegadele. Seda on öeldud, millega poegi toidetakse, mis võib erineda täiskasvanud lindude söögist, aga pilte poegade kohta eriti ei ole. Raamatu algul on paar tihedalt täidetud värvitahvlit erinevate lindude munadest, nagu need väljastpoolt välja näevad, aga ei olnud vist ühtegi pilti sellest, milline näeb välja loode muna sees. Inimestest autorid on röövinud inimese puhul lapsi iseloomustava sõna "mäng", mida ei kasutata üldse linnupoegade kohta, vaid paaritumise tähistamiseks, mida võiks pidada mängust tõsisemaks tegevuseks, sest uued linnupojad ei kooru selle tagajärjel mitte mängult, vaid päriselt. Lindude munadest ja poegadest on veel juttu, aga kuhu linnud surema lähevad, seda ei mainita, kui just keegi teine neid ära ei söö. Kas rändlind eelistab surra soojal maal või külmal maal?
Üks selts, kellest neil lehekülgedel on juttu, on rähnilised. Rähn õõnestab ise puu sisse õõnsuse, aga autorid peavad teda sellest hoolimata puudele kasulikuks, sest ta hävitab kahjureid, kes ilmselt õõnestavad puud rähnist veel rohkem.
Kõige pikemalt ja kõige viimasena on raamatu viimases veerandis juttu seltsist värvulised. Selle all omakorda räägitakse põhiliselt alamseltsist laululised. Laululine tähendab vist umbes sama, mis laululind, aga kui rahvas vastandab laululindudele vareseid, kes ei laula, vaid kraaksuvad, siis sugukond vareslased on selles raamatus laululiste üks osa.
Eespool oli juttu juba kägudest, kes munevad teiste lindude pessa. Nüüd selgus, et selliseid linde on rohkem, kes ei olegi käo lähisugulased. Ja üks lind on veel selline, kes muneb küll teise linnu pessa, aga vastupidiselt käole ei ole ohtlik teise linnu poegadele, vaid ajab minema vanalinnu ja võtab tema pojad üle. Rongaemaks nimetatakse sellist inimest, kes oma lastest ei hooli, võõrastest poegadest hoolivat lindu tuleb nimetada vist lapseröövliks.
Viimasel nädalal on ajakirjanike ja poliitikute tähelepanu olnud Londonil, aga bioloogid ja etnoloogid pööravad vastupidi suuremat tähelepanu sellistele piirkondadele, kus inimesi elab hõredamalt. Tartus on räägitud, et tahteakse parkidesse elu tuua, mis tähendab puude maharaiumist ja majade asemele ehitamist. Minu meelest puu on rohkem elusolend. Inimesed ei peagi istuma pargis puude all ja õlut jooma, vaid on ilus pargist mööda kõndida, vaadata korraks sinnapoole, kuulata puude kohinat ja hingata puhastatud õhku.
Lindude raamatu lugemise ajal jälgisin ka "Eesti Looduse" numbrite lugemisel neid artikleid, kus on juttu lindudest. Raamatus on väikseim üksus enamasti liik, aga ajakirjas kirjutati alamliikidest, kuigi raamatus nimetati neid samuti vähemalt varese puhul. On räägitud, et selle raamatu süstemaatika on vananenud, sest hiljem on seda geeniuuringutega täpsustatud. Aga ajakirja järgi ei ole geeniuuringud ka üksmeelt toonud, on erinevaid seisukohti. Tõepoolest, kui kahe linnu välimuses ja käitumises on erinevusi ja sarnasusi, siis on erinevusi ja sarnasusi ka kahes geenikombinatsioonis, samuti nende toimes. Kahte lindu, kes ei ole veresugulased, võib nimetuste andmisel siiski lugeda hingesugulasteks. Nagu ühe inimesega võib kattuda perekonnanimi ja teisega eesnimi. Raamatu varasemat osa lugedes ma ei saanud aru, mis liiki tuvid linnas elavad, aga vahepeal sain "Eesti Loodusest" vastuse, et need on kodutuvid. Nüüd lugesin raamatust koduvarblasest, kes on kõige tavalisem varblane. Varblasi on nimetatud ka uulitsapoisteks, aga põldvarblasele vist selline nimi ei sobi. Uulitsaid nimetatakse nüüd tänavateks, kas siis uulitsapoisist on saanud tänavalaps? Nimega kaljutuvi sarnaneb veel nimetus kaljuvarblane ja liiginimega jaanalind raamatu vastupidises otsas kirjeldatav jaanilind.
Presidendikandidaadid
Presidendikandidaatidest on mul praeguse seisuga kõige parem mulje Jõksist, kellelt oli hea kommentaar Suurbritannia rahvahääletuse järel ja kes on ka varem avaldanud asjatundlikke mõtteid. Helme või Kaljurand oleks vast presidendina liiga ühiskonda lõhestavad. Kallas leidis juba ühel korral, et tema maine on peaministriks kandideerimiseks liiga rikutud, kas siis presidendiamet nõuab vähem? Ja kas üks kord riigi juhtkonda pürgimisest loobumise järel uuesti kandideerida on järjekindel? Repsil ei paista olevat õiget arusaamist Vene küsimusest. Tuleb meelde, et räägitud on veel Jõerüüdist kui presidendikandidaadist. Mere häid kõnesid mäletades tundub Jõerüüt kui kirjanik samuti üsna hea kandidaat, kuigi endise kommunistina mitte ideaalne.
laupäev, juuni 25, 2016
Pidu kuuma ilmaga
Tähistasime Maria ja Elisabeti sünnipäevi. Tavaliselt on sünnipäevapeod õhtuti, aga see oli hommikul. Pärast pidu kõndisin kuuma ilmaga, osalt musta värvi pikkade varrukatega särgi ja pikkade pükstega kiirel sammul pika maa läbi linna. Kõige julgemalt ma ennast küll ei tundnud, sest hiljuti lugesin vanast ajalehest artiklit päikesepistest. Hoidsin tänavate varjulisematele külgedele. Aga negatiivsed ja positiivsed emotsioonid võivad esineda korraga, vahepeal hakkasin kõndimise ajal naerma. Koju jõudes vaatasin, et kraadiklaas näitas 28 ja 29 kraadi vahel.
reede, juuni 24, 2016
Soome kirikumuusika
Lapsena tahtsin võõrkeeltest kõige rohkem õppida soome keelt. Mõned sõnad õppisingi ja natuke saan aru keelesuguluse põhjal, aga kuna seda õppekavas ei olnud, siis saan sellest halvemini aru kui eesti, inglise, saksa või vene keelest. Kuigi paremini kui ladina keelest, mis õppekavas oli. Nüüd otsustasin viga parandada ja soome keelt vahel mitte ainult lugeda, vaid ka tõlkida.
Eile ja täna tõlkisin Soome ajalehte "Kaleva". See leht jõudis koju juba siis, kui internetti ei olnud. Isa käis ükskord selle ilmumiskohas Oulus kõnet pidamas ja tõi kaasa või hiljem saadeti sealt paar "Kaleva" numbrit.
Tõlkisin ära ühe artikli kultuurirubriigist. Seal oli juttu üritustest, mida nimetatakse helipalvusteks. Need algatati 1980. aastatel ja alates aastast 1991 toimuvad regulaarselt. Ürituse teema on olnud aastaid "Helise Looja auks!" Muusika on olnud suuremalt jaolt vaimulik. Soome vaimulik muusika on mulle tuttav, sest kodus on soomekeelseid jõululaulude kassette rohkem kui eestikeelseid, kuulasin neid ka viimaste jõulude ajal. Lisaks olen lapsepõlves kuulanud Soome raadio jumalateenistusi. Ajalehes kirjeldatavate ürituste puhul pööratakse tähelepanu, et kavas oleks midagi kõigile tuttavat. Kontserdite hulka kuulub ka lühike palvus.
Eile ja täna tõlkisin Soome ajalehte "Kaleva". See leht jõudis koju juba siis, kui internetti ei olnud. Isa käis ükskord selle ilmumiskohas Oulus kõnet pidamas ja tõi kaasa või hiljem saadeti sealt paar "Kaleva" numbrit.
Tõlkisin ära ühe artikli kultuurirubriigist. Seal oli juttu üritustest, mida nimetatakse helipalvusteks. Need algatati 1980. aastatel ja alates aastast 1991 toimuvad regulaarselt. Ürituse teema on olnud aastaid "Helise Looja auks!" Muusika on olnud suuremalt jaolt vaimulik. Soome vaimulik muusika on mulle tuttav, sest kodus on soomekeelseid jõululaulude kassette rohkem kui eestikeelseid, kuulasin neid ka viimaste jõulude ajal. Lisaks olen lapsepõlves kuulanud Soome raadio jumalateenistusi. Ajalehes kirjeldatavate ürituste puhul pööratakse tähelepanu, et kavas oleks midagi kõigile tuttavat. Kontserdite hulka kuulub ka lühike palvus.
Osapoolte koostöö
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6 Rg6 21. Rc2 (Siiani raamatust, edasi oma peaga.) 21. ... Vbc8 22. Rd4 Of8 23. b3 e5 24. Rf5 ef 25. Of2 Rde5 26. Rd5 Od5 27. ed Rg4 28. Od4 Re3 29. Re3 fe 30. Lh5 Lf7 31. Lh7++
Inimene ja blogija
Olin üksi kodus. Kuulsin, et Oudekki ja teised tulid koju. Läksin Pille toast nende juurde suurde tuppa. Lampi ei saanud põlema panna, sest elekter oli ära. Kuulsin, et Pille toas raadio mängib. Ütlesin, et õige jah, ma jätsin selle mängima, et sinna tuppa tagasi minna.
*
A. Laiapea kirjutas mulle kirja. Ta kirjutas, et ainus hea blogi, mida ta on näinud, on Oudekki oma. Sellest, kuidas Laiapea inimesi hindab, ei sõltuvat, kuidas ta nende blogi hindab. Kiri ei olnud tulnud minu postkasti, vaid oli avaldatud ajakirjas, seega saatja ei pidanud tingimata vajalikuks, et just mina seda loeksin. Mulle oli ka kunagi Oudekki blogi tundunud teistest blogidest huvitavam. Nüüd ma enam seda ei lugenud ja ma ei teadnudki, et selle tegevus jätkub.
*
A. Laiapea kirjutas mulle kirja. Ta kirjutas, et ainus hea blogi, mida ta on näinud, on Oudekki oma. Sellest, kuidas Laiapea inimesi hindab, ei sõltuvat, kuidas ta nende blogi hindab. Kiri ei olnud tulnud minu postkasti, vaid oli avaldatud ajakirjas, seega saatja ei pidanud tingimata vajalikuks, et just mina seda loeksin. Mulle oli ka kunagi Oudekki blogi tundunud teistest blogidest huvitavam. Nüüd ma enam seda ei lugenud ja ma ei teadnudki, et selle tegevus jätkub.
Vanad ennustused
Suurbritannia hääletas Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Helmut Piirimäe rääkis meile kunagi ülikoolis Napoleonist ja ütles: "Kõik riigid, mis on läinud maailma vallutama, on lagunenud. Ma arvan, et see Euroopa Liit laguneb ka ära, kui nad juba kurgi kõverusi mõõdavad." Ühes eurodebati telesaates eurovastased ei olnud rahul, et tolleaegse seisuga ei olnud olemas paragrahvi, mis lubaks Euroopa Liidust välja astuda. Üks poliitik vastas: "Seda paragrahvi ei ole, sest selle järele puudub vajadus."
neljapäev, juuni 23, 2016
Cooki merereis
Kui Saksa ajakirjanduses oli hiljuti juttu Indiasse viiva meretee avastamisest, siis Inglise leht "The Telegraph" teeb juttu Austraalia avastamisloost. Selle teemaga puutusin esimest korda kokku vist meie koolis kasutatud inglise keele õpikutes. Ajalehe järgi ei ole kõik uurimisretked andnud nii palju tulemusi nagu inimesed arvavad. Tulemusrikas oli siiski James Cooki aastal 1768 startinud ekspeditsioon, mis pidi vaatlema Vaiksel ookeanil Veenuse üleminekut Päiksest ja kontrollima oletusi teisel pool maakera asuda võiva mandri olemasolu kohta. Cook võttis kaasa 25-aastase Joseph Banksi, kes võttis enda peale kohatavate loodusobjektide kohta näidiste kogumise ülesande. Banks värbas omakorda abilisi. Nad kogusid reisil linde, taimi, tööriistu, relvi ja rõivaid. Sõideti ümber Uus-Meremaa saarte, kaardistati senitundmatu osa Austraalia rannikust ja liiguti läbi praeguse Indoneesia. Cooki laev "Püüdlus" jõudis Inglismaale tagasi aastal 1771. Tee peal oldi kaotanud kümneid inimelusi - düsenteeria, malaaria ja õnnetusjuhtumite tõttu. Kaasa toodud kogud jagati erinevate asutuste vahel. Aastal 2014 koondati neid pidulikule näitusele Banksi kodulinna ja nüüd on ilmunud ingliskeelne pildiraamat "Püüdlev Banks". Tõlkisin artikli huvi pärast ära, aga Carlyle'i raamatutega võrreldes on see nagu eesti keel. Austraaliasse sattus Teise maailmasõja tõttu minu sugulasi, kes saadavad sealt jõulukaarte.
Aparaadi uuendused
Jagomägi näitas mulle ühte aparaati. Hakkasin seda proovima. Sellele sai tellida uuendusi. Selgus, et selleks, et uuendus jääks püsivalt alles, tuli nende eest maksta. Üks uuendus maksis üks euro. Kui oleks tahtnud uuendusi ka kodus kasutada, oleks need tulnud kodu jaoks uuesti osta. Hääl ütles, et edaspidi võetakse mu pangaarvelt raha automaatselt. Nii võidi mu pangaarve tühjaks teha. Ma polnud kindel, kas sealt ikka võetakse automaatselt raha, kui ma polnud nõusolekut andnud. Aparaat näitas, nagu ma oleksin maksnud juba hulga eurosid, järgmisel hetkel veel mitu eurot rohkem. Mõtlesin, et nii on see alguses, edaspidi ma aparaati ei kasuta, sest vaimustus uutest asjadest läheb üle.
kolmapäev, juuni 22, 2016
Peategelane ja indiaanlased
Kõndisin läbi Oravametsa. Tee peale oli langetatud puid, millel olid oksad küljes. Jõudsin kirjanike suvila õuele. Ema pühkis puutreppi. Teise maja kõrvalhoone aknast sisse vaadates oli näha, et seal on nurga taga kaks tüdrukut. Hakkasin sinnapoole vaatama. Raamatu peategelasele olid indiaanlased kunagi öelnud, et nad ei tapa teda, aga süstivad tema sisse mürki. Mees oli hakanud ennast pärast seda halvasti tundma. Aga kui ta oli läinud lõpuks arsti juurde, siis arst oli öelnud, et mehe organismis mürki ei ole. Seega olid indiaanlased ainult hirmutanud. Nüüd mees teadis, et teine kord tuleb indiaanlastele öelda, et ta läheb arsti juurde. Peategelane ütles oma nime, et tema eesnimi on sama, mis ühel raamatutegelasel. Tegelikult see koht oli raamatus sellepärast, et autor püüdis välja vabandada, miks ta paneb tegelasele sama nime, mis üks teine kirjanik oli pannud oma tegelasele.
*
Kirjutasin "Akadeemiale" artiklit. Olin mustandi mälu järgi valmis kirjutanud, nüüd kontrollisin viiteid. Mitu viidet tuli lisada Mart Laarile. Kui artikkel oleks valmis saanud, tahtsin seda enne ärasaatmist näidata isale. Aga kuna see oleks veel ikka olnud viimistlemata, oleks isa arvatavasti nõudnud edasi kirjutamist. Mustand oli kirjas ühes "Akadeemia" numbris. Henn ütles, et ta ei tea, kus see number jäi. Ma ka ei teadnud, aga lõpuks leidsin üles, et olin toonud väiksest köögist oma tuppa terve paki pabereid ja see number oli neist riiulis kõige all. Minu toal olid aknad mitmel küljel. Mõned raamatud olin pannud vastu aknaklaasi. Nii sai väljast nende pealkirju lugeda. Päike võis valguse käes seisvaid raamatuid kahjustada.
*
Kirjutasin "Akadeemiale" artiklit. Olin mustandi mälu järgi valmis kirjutanud, nüüd kontrollisin viiteid. Mitu viidet tuli lisada Mart Laarile. Kui artikkel oleks valmis saanud, tahtsin seda enne ärasaatmist näidata isale. Aga kuna see oleks veel ikka olnud viimistlemata, oleks isa arvatavasti nõudnud edasi kirjutamist. Mustand oli kirjas ühes "Akadeemia" numbris. Henn ütles, et ta ei tea, kus see number jäi. Ma ka ei teadnud, aga lõpuks leidsin üles, et olin toonud väiksest köögist oma tuppa terve paki pabereid ja see number oli neist riiulis kõige all. Minu toal olid aknad mitmel küljel. Mõned raamatud olin pannud vastu aknaklaasi. Nii sai väljast nende pealkirju lugeda. Päike võis valguse käes seisvaid raamatuid kahjustada.
teisipäev, juuni 21, 2016
Brasiilia osariigid
Vaatasime televiisorist mälumängu. Üks mees küsis ja teine vastas. Küsiti, et vastaja nimetaks mõne Brasiilia osariigi. Selle peale järgnes vaikus. Üks osariik oli seal vist Rio Grande do Sul. Sellest oli romaanis "Garibaldi" juttu, kus seda kujutati iseseisva riigina. Ameerika Ühendriikide osariike tunti paremini kui Brasiilia omi. Saade sai läbi. Lõputiitrites öeldi, kes kaotas, aga mitte seda, kes võitis.
*
Klaus tahtis minna suusatama. Ta küsis, kus suusa klambrid on. Vastasin, et minu suuskadel on neid kaks tükki, ma võin ühe Klausile anda.
*
Mängisin ühe väikse poisiga malet. Märkasin, et mul on kaks vankrit samal diagonaalil ja vastane saab käia sellele diagonaalile oma oda. Aga ta tegi teise käigu. Läksin ja vaatasin selle poisi mängu pealt ning ütlesin jaa. Teine väike poiss ütles samuti jaa. Keelasin, et ärme meie räägime. Läksin koeraga vannituppa. Koer läks äravooluaugust alla. Ma ei teadnud, kuidas teda sealt kätte saada.
*
Oli koolipäev. Olin juba esimesse tundi hiljaks jäänud, aga ikka veel ei kiirustanud kodust lahkumisega. Oleksin tundi jõudnud viimastel minutitel ning öelnud vabanduseks, et hilinen sellepärast, et praegu valmistutakse lõpueksamiteks. Tundi oleksin siiski läinud, et teada saada, kas õpetajal on midagi teatada. Istusime söögiasutuses ja meil olid toidud ees. Keegi võis tulla ja küsida, mis me siin tunni ajal pidutseme.
*
Klaus tahtis minna suusatama. Ta küsis, kus suusa klambrid on. Vastasin, et minu suuskadel on neid kaks tükki, ma võin ühe Klausile anda.
*
Mängisin ühe väikse poisiga malet. Märkasin, et mul on kaks vankrit samal diagonaalil ja vastane saab käia sellele diagonaalile oma oda. Aga ta tegi teise käigu. Läksin ja vaatasin selle poisi mängu pealt ning ütlesin jaa. Teine väike poiss ütles samuti jaa. Keelasin, et ärme meie räägime. Läksin koeraga vannituppa. Koer läks äravooluaugust alla. Ma ei teadnud, kuidas teda sealt kätte saada.
*
Oli koolipäev. Olin juba esimesse tundi hiljaks jäänud, aga ikka veel ei kiirustanud kodust lahkumisega. Oleksin tundi jõudnud viimastel minutitel ning öelnud vabanduseks, et hilinen sellepärast, et praegu valmistutakse lõpueksamiteks. Tundi oleksin siiski läinud, et teada saada, kas õpetajal on midagi teatada. Istusime söögiasutuses ja meil olid toidud ees. Keegi võis tulla ja küsida, mis me siin tunni ajal pidutseme.
Suurbritannia rahvahääletus
Suurbritannia rahvahääletuse puhul suudan kaasa elada ainult Euroopa Liidust väljaastumise pooldajatele. Inglastele endale oleks väljaastumine liiga suure sisserände tõttu ilmselt kasulik, ainult et võibolla juba hilinenud. Eestile oleks mõju võibolla Vene ohu tõttu kahjulik. Aga võibolla oleks kasu ka Eestile, kui inglise keele surve teistele keeltele väheneks. Ükskõik, mis on rahvahääletuse tulemus, parandab rahvahääletuse korraldamine minu ettekujutust briti demokraatiast, nagu parandas juba Šotimaa oma.
esmaspäev, juuni 20, 2016
Pühapäev seljataga
Eile kohtasin tänaval kerjust. Ta küsis 40 senti. Mul ei olnud täpset raha, seetõttu andsin rohkem. Läksin raamatukokku. Tagastasin ühe raamatu ja teist pikendasin. Raamat anti esimesel korral kätte kaheks nädalaks, aga seoses raamatukogu kinni minekuga pikendati septembrini. Alustasin lugemissaalis uue ajakirjanumbri lugemist. Koju tagasi minnes oli ilm soem kui raamatukokku minnes. Kodus lugesin raamatukogu raamatut, vanu ajalehti, välismaa ajalehti ja bioloogiat.
pühapäev, juuni 19, 2016
Kinopiletisaba
Mõtlesin, et võiksin minna kinno. Homme on mul koolis üks vaba tund, selle ajal võiksin käia kinos. Bussijaamas müüdi kinopileteid. Ühe filmi piletitele oli pikk saba. Välja oli pandud selle filmi reklaamplakat, millelt oli näha põhjus, miks pileti soovijaid oli nii palju - ühel naisosatäitjal oli väga hea välimus. Aga teise filmi piletite saba oli sama pikk, selle põhjusest ei olnud aru saada. Ma siiski ei seisnud sappa. Läksin roomates ülekäigukoha suunas. Mööda kõnniteed sõitis suur traktor. Mõtlesin, et kui ma rooman, siis traktorijuht ei näe mind ja võib must üle sõita. Seetõttu tõusin püsti. Peremees ja koer peatusid autotee ääres. Koer ütles, et kui autoteele hüpata, siis kukub puruks. Selle üle naerdi ja selgitati, et koer on valesti aru saanud. Autoteele ei tohi astuda siis, kui auto tuleb, aga kui autot ei tule, siis on ohutu. Sõitsime perega rongis ja arutasime, kuidas me maal jaanituld tegema hakkame. Hoidsin käsi akna all praos. Kui need sealt välja võtsin, siis nägin, et olin käed seina vastu veriseks hõõrunud.
laupäev, juuni 18, 2016
Tihe linnaosa
Vehkisin käte ja jalgadega. Mõtlesin, et seda tehes avalduvad minus linnu geenid.
*
Tekkis sõjaoht. Riigid koondusid jälle samasugustesse liitudesse, nagu olid olnud olemas eelmise sõja ajal. Saksamaa, Itaalia ja Jaapan olid jälle samal poolel. Jaapan nõudis, et tema kohta ei kasutatakse enam sellist nimetust, milline talle oli antud pärast Teist maailmasõda. Jaapan leidis, et ta pole millekski kohustatud, sest ta pole rahulepingut sõlminud. Seega võis sõda jätkuda Teise maailmasõja nimetuse all. See võis olla tuumasõda.
*
Kõndisin läbi linnaosa, millesse oli ehitatud palju suuri maju. Neid oli nii tihedalt, et haljasalade jaoks ei jäänud ruumi. Küll oli majade vahel pallimänguplatse. Hakkasin minema läbi ühe maja. Olin seda varem ka läbinud ja õige tee üles leidnud, aga seda oli tulnud iga kord uuesti otsida. Täna ma õiget teed ei leidnud. Seetõttu pöördusin ühe ametniku kabinetti. Ta küsis minu isikuandmeid. Näitasin neid dokumentide pealt. Ütlesin, et ma ei leidnud teed enam vist sellepärast, et majade arv on vahepeal kasvanud.
*
Mina, Klaus ja üks tüdruk tahtsime hakata mängima sulgpalli. Mõtlesin, et Klaus on kõige tugevam, seetõttu jagasin ära, et Klaus on üksi, mina ja see tüdruk teisel poolel. Punkte hakkas saama järjest Klaus. Ütlesin, et teeme nii, et kes punkti saab, see servib. Isegi kui ma pallile pihta sain, ei löönud ma seda nii kaugele kui vaja. Mõtlesin, et mängin veel halvemini kui tavaliselt, sest ma mängin tüdrukuga koos. Seina pealt oli näha, et saabus elektronkiri. Läksin seda lugema ja jätsin Klausi ja tüdruku kahekesi mängima. Tavaliselt olin lugenud kirju arvutist ja polnud teistele näidanud, aga seina pealt lugedes oli see ka teistele näha. Kirjutas üks poiss, kellega oli kokku lepitud, et ta mängib homme meie malemeeskonna eest. Nüüd ta kirjutas, et seoses ühe reformiga ta vist siiski ei mängi. Ta kirjeldas seda reformi pikemalt.
*
Tekkis sõjaoht. Riigid koondusid jälle samasugustesse liitudesse, nagu olid olnud olemas eelmise sõja ajal. Saksamaa, Itaalia ja Jaapan olid jälle samal poolel. Jaapan nõudis, et tema kohta ei kasutatakse enam sellist nimetust, milline talle oli antud pärast Teist maailmasõda. Jaapan leidis, et ta pole millekski kohustatud, sest ta pole rahulepingut sõlminud. Seega võis sõda jätkuda Teise maailmasõja nimetuse all. See võis olla tuumasõda.
*
Kõndisin läbi linnaosa, millesse oli ehitatud palju suuri maju. Neid oli nii tihedalt, et haljasalade jaoks ei jäänud ruumi. Küll oli majade vahel pallimänguplatse. Hakkasin minema läbi ühe maja. Olin seda varem ka läbinud ja õige tee üles leidnud, aga seda oli tulnud iga kord uuesti otsida. Täna ma õiget teed ei leidnud. Seetõttu pöördusin ühe ametniku kabinetti. Ta küsis minu isikuandmeid. Näitasin neid dokumentide pealt. Ütlesin, et ma ei leidnud teed enam vist sellepärast, et majade arv on vahepeal kasvanud.
*
Mina, Klaus ja üks tüdruk tahtsime hakata mängima sulgpalli. Mõtlesin, et Klaus on kõige tugevam, seetõttu jagasin ära, et Klaus on üksi, mina ja see tüdruk teisel poolel. Punkte hakkas saama järjest Klaus. Ütlesin, et teeme nii, et kes punkti saab, see servib. Isegi kui ma pallile pihta sain, ei löönud ma seda nii kaugele kui vaja. Mõtlesin, et mängin veel halvemini kui tavaliselt, sest ma mängin tüdrukuga koos. Seina pealt oli näha, et saabus elektronkiri. Läksin seda lugema ja jätsin Klausi ja tüdruku kahekesi mängima. Tavaliselt olin lugenud kirju arvutist ja polnud teistele näidanud, aga seina pealt lugedes oli see ka teistele näha. Kirjutas üks poiss, kellega oli kokku lepitud, et ta mängib homme meie malemeeskonna eest. Nüüd ta kirjutas, et seoses ühe reformiga ta vist siiski ei mängi. Ta kirjeldas seda reformi pikemalt.
reede, juuni 17, 2016
Meretee Indiasse
"Frankfurter Allgemeine Zeitung" kirjutas raamatuarvustuste rubriigis Portugali kunagistest vallutustest Indias. Praegu on India üks riigikeeltest inglise keel, sest eurooplaste omavahelises võitluses seal jäid peale inglased. Aga kunagi asusid seal Portugali valdused. Portugallastel tuli võidelda kohalike elanike palju kordi suurema sõjaväe rünnakuga, aga eurooplaste eelis oli, et alates püssirohu leiutamisest jõuti muust maailmast relvastuse arengus ette. Portugal asus maadeavastuste teele merelise asendi tõttu. Enne suuri maadeavastusi oli tähtis Itaalia linn Veneetsia, mille esindajad sattusid Portugali saavutustest kuuldes kohe paanikasse ja Vahemere tähtsus kadus. Eesti ajalugu puudutab ülevaates lause, et seoses suurte maadeavastustega kuivasid kokku ka Hansa liidu tulud.
Pikk realiseerimine
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6 Rg6 (Siiani raamatust, edasi oma peaga.) 21. f5 ef 22. ef Re5 23. Od5 Od5 24. Ld5+ Kh8 25. Le4 Rc5 26. Lh4 Kg8 27. Lh7+ Kf8 28. Lh8 Kf7 29. Lh5+ Kg8 30. Kf2 Of8 31. Vg1 Rcd3 32. Ke2 Rb2 33. Oh6 Rec4+ 34. Kf1 Le7 35. Og7 Le1+ 36. Kg2 Og7 37. Lh7 Kf8 38. Kh1 Ve7 39. Ve1 Ve1 40. Kg2 Re3+ 41. Kf2 Rd3+ 42. Kf3 Re5 43. Kf4 Rg2 44. Kg3 Vg1 45. Kf2 Vc1 46. Kg2 Vc2 47. Kf1 Va2 48. Rab1 Vc8 49. Vg3 Vc7 50. Rd5 Vb7 51. Rf6 Va1 52. Lg8+ Ke7 53. Lg7+ Kd8 54. Lf8+ Kc7 53. Lg7 Kd8 54. Lf8+ Kc7 55. Vc3+ Rc6 56. Rd5+ Kd7 57. Lf7 Kd8 58. Lb7 Vb1+ 59. Kg2 Vb2+ 60. Kg3 Vb1 61. Lc7+ Ke8 62. Ve3+ Kf8 63. Ld6+ Kf7 64. Lg6+ 1:0
Segavad inimesed
Ma ei saanud vannitoas riideid vahetada, seetõttu läksin seda tegema tahatuppa. Seal küll oli paks kardin nii õhuke, et paistis natuke läbi. Üks mees tuli mulle tooma aluspesu. Ta oli selle põrandalt leidnud ja arvas, et ma olen selle maha pillanud. Aga minu oma see ei olnud. Ma ei saanud üldse riideid seljast võtta, sest kogu aeg käis uksest järjest uusi inimesi. Nutsin.
neljapäev, juuni 16, 2016
Kuuldused konkursist
Olen lugenud kolmest blogist, et tänavu toimus jälle parimate blogide konkurss, aga ei tea siiamaani, millisel võrgulehel seda peeti ja kus konkursi väljakuulutamisest ametlikult teatati. Ühest blogist lugesin, et keegi oli eelmine aasta auhindade kättejagamise üritust boikoteerinud, arvatavasti mõeldi nende hulgas ka mind. Eelmine aasta sain konkursi toimumisest teada tänu sellele, et konkursi koduleheküljelt tehti minu blogile kaks klikki, sest keegi oli minu kandidatuuri üles seadnud. Hiljem tuli kutse auhindade kättejagamisele Tallinnas. Ma olevat olnud nominent, mitte auhinna saaja. Sellest kirjast ma polnud kindel, kas see on petukiri või mitte. Kuna kiri sisaldas lisaks pilte, siis kustutasin selle kohe ära, et postkast täis ei saaks. Hiljem tahtsin panna seda kustutatud kirjade alt alleshoitavate kirjade alla tagasi, aga programmeerimisvea tõttu kustus see siis lõplikult. Kuna mul ühe lugemisega ürituse toimumisaeg ega -koht meelde ei jäänud, siis polnud võimalust minna. Ja reisimine nagunii ei meeldi. Tänavu olen kahest kohast lugenud, et seekord tuli oma kandidatuur ise üles seada. Sellise asja jaoks ma ei hakanud otsingumootorit kasutama ja hääletada ka ei soovinud ei tänavu ega mullu, sest ei oska kellegi blogi teiste omast paremaks pidada, väljaarvatud mulle endale on kõige tähtsam minu blogi.
kolmapäev, juuni 15, 2016
Sotsioloogia loeng
Ma olin õppinud ülikoolis üks aasta ajalugu ja nüüd astusin sotsioloogiasse. Lisaks minule astusid sinna ka Raido ja üks teine tuttav. Minu sisseastumistulemus oli kolmest tuttavast paremuselt kolmas. Võidi arvata, et ma astusin sellepärast sotsioloogiasse, et ma lugesin sel teemal ühte raamatut. Tegelikult meeldis mulle ajalugu rohkem. Mõtlesin, et varsti lähen jälle ajalukku üle. Sotsioloogia loengut konspekteeriti tabelina. Esimene loeng pidi olema seminar, aga seal keegi peale õppejõu sõna ei saanud. Kuulajate hulgas oli ka Rosenberg. Ta seletas pärast loengu lõppu, et kuulajatele ei antud seekord sõna sellepärast, et see oli õppeaasta esimene loeng ja jagati õppevahendeid.
*
Jõudsin jalgrattaga oma trepikoja ette. Panin ratta ukse kõrvale ja tahtsin hakata trepist üles minema. Siis tuli meelde, et vahel rattaid varastatakse. Seetõttu tõstsin ta trepikotta sisse. Üks venelane tuli uksest ja ütles möödudes mulle: "Durak!" Tegin küsiva häälitsuse, sest ma ei saanud aru, miks ta seda ütles. Pidi algama pidu. Teised olid kogunenud selle jaoks välja, aga ma oleks eelistanud pidada pidu siseruumides, sest ilm oli tuuline. Minu klassi tüdrukud tegid kõike alati karjana, seetõttu tundsid nad üksteist paremini kui poisid. Ainult Helen ja võibolla veel paar tüdrukut ei olnud karja liikmed.
*
Jõudsin jalgrattaga oma trepikoja ette. Panin ratta ukse kõrvale ja tahtsin hakata trepist üles minema. Siis tuli meelde, et vahel rattaid varastatakse. Seetõttu tõstsin ta trepikotta sisse. Üks venelane tuli uksest ja ütles möödudes mulle: "Durak!" Tegin küsiva häälitsuse, sest ma ei saanud aru, miks ta seda ütles. Pidi algama pidu. Teised olid kogunenud selle jaoks välja, aga ma oleks eelistanud pidada pidu siseruumides, sest ilm oli tuuline. Minu klassi tüdrukud tegid kõike alati karjana, seetõttu tundsid nad üksteist paremini kui poisid. Ainult Helen ja võibolla veel paar tüdrukut ei olnud karja liikmed.
teisipäev, juuni 14, 2016
Suur Piibel
Rääkisin, et ükskord lapsena läksin bussi peale ja nägin seal inimest, kes küsis, kas mul on oma luuletus. Pille lasi minu räägitud loo ajalehte panna. Ajalehes lisas ta nimepidi, kes see küsija oli. Selle järgi oli ta mees, aga mina mäletasin, et naine. Ütlesin, mis ta nimi minu meelest oli.
*
Meil oli külaline. Laua peal oli lahti Suur Piibel. Ütlesin, et see on nii suur, et ma ei ulatu ülemisest servast lugema. Lisasin, et see trükk näitab, kui suur Piibel oleks, kui ta trükkida tavalises kirjas. Või tegelikult on selle tähed tavalisest suuremadki. Selles oli ka illustratsioone. Keerasin lehti. Külaline küsis, kus üks brošüür jäi. Vastasin, et panin selle vist Piibli vahele. Hakkasin otsima. Meil oli hulk külalisi. Mul tuli mõte ruumisviibijatest enne külaliste lahkumist foto teha. Mult küsiti, kas ma teen panoraamfoto. Panin aparaadi panoraamfoto režiimile. Olin arvanud, et see teeb vaate laiemaks, aga eelvaate järgi tundus, et hoopis kitsamaks.
*
Meil oli külaline. Laua peal oli lahti Suur Piibel. Ütlesin, et see on nii suur, et ma ei ulatu ülemisest servast lugema. Lisasin, et see trükk näitab, kui suur Piibel oleks, kui ta trükkida tavalises kirjas. Või tegelikult on selle tähed tavalisest suuremadki. Selles oli ka illustratsioone. Keerasin lehti. Külaline küsis, kus üks brošüür jäi. Vastasin, et panin selle vist Piibli vahele. Hakkasin otsima. Meil oli hulk külalisi. Mul tuli mõte ruumisviibijatest enne külaliste lahkumist foto teha. Mult küsiti, kas ma teen panoraamfoto. Panin aparaadi panoraamfoto režiimile. Olin arvanud, et see teeb vaate laiemaks, aga eelvaate järgi tundus, et hoopis kitsamaks.
esmaspäev, juuni 13, 2016
Taimede kaklus
Suur potitaim on kasvanud väiksema pikali, nagu nad oleksid maadelnud. Kas see on sihilik? Suur taim madalama osaga jõnksu tegemise järel kasvab ise jälle ülemise osaga sirgelt lae ja akna poole.
pühapäev, juuni 12, 2016
Historische Zeitschrift 301/3
"Historische Zeitschrift". 301/3. Dezember 2015.
Olen lugenud mitut eesti- või ingliskeelset kvartali ajalooajakirja, aga nüüd loetud saksakeelne ilmub hoopis kolm korda aastas. Selles on väike arv pikemaid artikleid, suurem arv raamatuülevaateid ja üks nekroloog. Teemade hulgas on ülekaalus Saksamaa ja Euroopa ajalugu, vähem on kaugematest maadest. Arvustatakse kõige rohkem saksakeelseid raamatuid, teisel kohal on ingliskeelsed, esindatud on ka muid keeli. Raamatuülevaated on omakorda jagatud viide temaatilisse rubriiki – üldised teemad, vanaaeg, keskaeg, varauusaeg, mis erinevalt mõnest muust periodiseeringust lõppeb alles 18. sajandiga, ja lõpuks nimeta periood 19.–21. sajand.
Esimest artiklit lugedes tuli meelde väljend "saksa põhjalikkus". Ülevaade on tehtud annetamise ja ohverdamise ajaloost 5000 aasta jooksul, tänapäevani välja, lisaks veel erinevatel maadel. Joonealuseid viiteid on kohati üle poole lehekülje, seega rohkem kui ingliskeelsetes ajakirjades. Aga kui raamatuülevaadete osani jõudsin, siis seal ei olnudki joonealuseid viiteid, viidati ainult arvustatavale raamatule. Ise eestikeelsetele ajakirjadele kirjutades olen pannud rohkem viiteid.
Teine artikkel räägib Ibeeria poolsaare kirikuelust Lääne-Rooma languse paiku. Kuigi keisririigile saabus lõpp, elas kirik selle üle. Riigiprovintsid ja kirikuprovintsid ei ole olnud kattuvad mõisted. Ibeeria poolsaarel ehk tänapäeva Hispaanias arvati, et kohalikud võimud on lähedal, aga paavst kaugel, seetõttu tuleb anda kogu võim paavstile. Sellise põhimõttega saaks seletada ka eestlaste Jakobsoni ja Grenzsteini vene orientatsiooni eelistamist saksa orientatsioonile või Esimese ja Teise maailmasõja aegset kaugemate riikidega lähemate vastu liidu sõlmimise põhimõtet.
Rooma lagunemise ajal olid Ibeeria poolsaarele tunginud germaanlased, võim oli nende käes, aga neid oli tegelikult vaid väike protsent elanikkonnast. See sarnaneb sellega, kuidas 13. sajandist alates valitses ka Eestit väike protsent germaanlasi. Vahe on, et Rooma riiki tungisid barbarid, aga Eestisse tulles oldi arengus ees.
Saksamaa ajaloo kohta on artikkel natside näljapoliitikast Teise maailmasõja ajal. Selles viidatakse Eestile ka ajakirjas endas. Eestlasi pole mõistetud, miks nad suhtuvad Saksa okupatsiooni nii hästi. Seda on seletatud sellega, et eelnes ja järgnes Nõukogude okupatsioon. Kuid see artikkel mainib, et Baltikumis said inimesed sõja ajal ka rohkem süia kui teistes okupeeritud maades. Sakslastel olid kategooriad, kellele kui palju toitu anti. Kõige vähem said juudid, kellele toidunormist ellujäämiseks ei piisanud. Piima said lapsed rohkem kui täiskasvanud. Sõjaaegne olukord sõltunud ka erinevate maade sõjaeelsest arengutasemest. Mõtlesin, et Jaak Valge on kritiseerinud Pätsi põllumajanduslikku orientatsiooni, mille tõttu Eesti jäänud 1930. aastatel Soomest maha, kuid et võibolla põllumajanduse eelisarendamine aitas sõja paremini üle elada. Artikli järgi küll ei olnud kõigi maainimeste olukord ka kerge.
Ülevaateartikkel on pühendatud Viini kongressi 200. aastapäeva puhul ilmunud kirjandusele. Viini kongress kutsuti kokku seoses Napoleoni sõdade lõppemisega. Viini otsused ei olnud küll ainsad, millega Euroopa edasine saatus määrati, oli ka muid lepinguid, sealhulgas kaks Pariisi rahu. Loodi Euroopa kontsert, aga ainult suurematele riikidele. Kuna Prantsusmaa oli suur, võeti ta varsti vastu hoolimata sellest, et ta oli kaotajariik. Mõtlesin, et väikeste riikide õiguste piiramine oli võibolla üks tegur, mis kiirendas Saksamaa ja Itaalia ühinemist suuremateks riikideks. Aga ka praegu ei kuulu Euroopa Liitu Euroopa kääbusriigid, võibolla sellepärast, et nad on eesistumise jaoks liiga väiksed.
Raamaülevaadetest ühele selle numbri omale viitasin ülikooli vilistlaspäeva loengus küsimust esitades. Loeng oli Rooma ajaloost ja täiesti juhuslikult oli mul sel hetkel ajakirja lugemisjärg samuti Rooma ajaloo juures. Loengupidaja tõi välja, et Rooma vabariigis oli võim väga kitsa inimrühma käes ja et valimistel rünnati vastaskandidaate teravalt. Ajakirja järgi oli Rooma vabariik stabiilne, sest seal valitseti kollegiaalsuse põhimõttel. Mõtlesin, et koolis õppisime, nagu pärineks võimude lahususe teooria Montesquieult valgustusajast, aga võimude lahusust on esinenud ka varem. Roomas hakkas alles Caesar kõiki ameteid enda kätte koondama. Ilmselt aitab äärmuslikke otsuseid vältida juba see, kui peetakse nõu kahekesi, isegi kui kogu rahvast ei kaasata.
Olen lugenud mitut eesti- või ingliskeelset kvartali ajalooajakirja, aga nüüd loetud saksakeelne ilmub hoopis kolm korda aastas. Selles on väike arv pikemaid artikleid, suurem arv raamatuülevaateid ja üks nekroloog. Teemade hulgas on ülekaalus Saksamaa ja Euroopa ajalugu, vähem on kaugematest maadest. Arvustatakse kõige rohkem saksakeelseid raamatuid, teisel kohal on ingliskeelsed, esindatud on ka muid keeli. Raamatuülevaated on omakorda jagatud viide temaatilisse rubriiki – üldised teemad, vanaaeg, keskaeg, varauusaeg, mis erinevalt mõnest muust periodiseeringust lõppeb alles 18. sajandiga, ja lõpuks nimeta periood 19.–21. sajand.
Esimest artiklit lugedes tuli meelde väljend "saksa põhjalikkus". Ülevaade on tehtud annetamise ja ohverdamise ajaloost 5000 aasta jooksul, tänapäevani välja, lisaks veel erinevatel maadel. Joonealuseid viiteid on kohati üle poole lehekülje, seega rohkem kui ingliskeelsetes ajakirjades. Aga kui raamatuülevaadete osani jõudsin, siis seal ei olnudki joonealuseid viiteid, viidati ainult arvustatavale raamatule. Ise eestikeelsetele ajakirjadele kirjutades olen pannud rohkem viiteid.
Teine artikkel räägib Ibeeria poolsaare kirikuelust Lääne-Rooma languse paiku. Kuigi keisririigile saabus lõpp, elas kirik selle üle. Riigiprovintsid ja kirikuprovintsid ei ole olnud kattuvad mõisted. Ibeeria poolsaarel ehk tänapäeva Hispaanias arvati, et kohalikud võimud on lähedal, aga paavst kaugel, seetõttu tuleb anda kogu võim paavstile. Sellise põhimõttega saaks seletada ka eestlaste Jakobsoni ja Grenzsteini vene orientatsiooni eelistamist saksa orientatsioonile või Esimese ja Teise maailmasõja aegset kaugemate riikidega lähemate vastu liidu sõlmimise põhimõtet.
Rooma lagunemise ajal olid Ibeeria poolsaarele tunginud germaanlased, võim oli nende käes, aga neid oli tegelikult vaid väike protsent elanikkonnast. See sarnaneb sellega, kuidas 13. sajandist alates valitses ka Eestit väike protsent germaanlasi. Vahe on, et Rooma riiki tungisid barbarid, aga Eestisse tulles oldi arengus ees.
Saksamaa ajaloo kohta on artikkel natside näljapoliitikast Teise maailmasõja ajal. Selles viidatakse Eestile ka ajakirjas endas. Eestlasi pole mõistetud, miks nad suhtuvad Saksa okupatsiooni nii hästi. Seda on seletatud sellega, et eelnes ja järgnes Nõukogude okupatsioon. Kuid see artikkel mainib, et Baltikumis said inimesed sõja ajal ka rohkem süia kui teistes okupeeritud maades. Sakslastel olid kategooriad, kellele kui palju toitu anti. Kõige vähem said juudid, kellele toidunormist ellujäämiseks ei piisanud. Piima said lapsed rohkem kui täiskasvanud. Sõjaaegne olukord sõltunud ka erinevate maade sõjaeelsest arengutasemest. Mõtlesin, et Jaak Valge on kritiseerinud Pätsi põllumajanduslikku orientatsiooni, mille tõttu Eesti jäänud 1930. aastatel Soomest maha, kuid et võibolla põllumajanduse eelisarendamine aitas sõja paremini üle elada. Artikli järgi küll ei olnud kõigi maainimeste olukord ka kerge.
Ülevaateartikkel on pühendatud Viini kongressi 200. aastapäeva puhul ilmunud kirjandusele. Viini kongress kutsuti kokku seoses Napoleoni sõdade lõppemisega. Viini otsused ei olnud küll ainsad, millega Euroopa edasine saatus määrati, oli ka muid lepinguid, sealhulgas kaks Pariisi rahu. Loodi Euroopa kontsert, aga ainult suurematele riikidele. Kuna Prantsusmaa oli suur, võeti ta varsti vastu hoolimata sellest, et ta oli kaotajariik. Mõtlesin, et väikeste riikide õiguste piiramine oli võibolla üks tegur, mis kiirendas Saksamaa ja Itaalia ühinemist suuremateks riikideks. Aga ka praegu ei kuulu Euroopa Liitu Euroopa kääbusriigid, võibolla sellepärast, et nad on eesistumise jaoks liiga väiksed.
Raamaülevaadetest ühele selle numbri omale viitasin ülikooli vilistlaspäeva loengus küsimust esitades. Loeng oli Rooma ajaloost ja täiesti juhuslikult oli mul sel hetkel ajakirja lugemisjärg samuti Rooma ajaloo juures. Loengupidaja tõi välja, et Rooma vabariigis oli võim väga kitsa inimrühma käes ja et valimistel rünnati vastaskandidaate teravalt. Ajakirja järgi oli Rooma vabariik stabiilne, sest seal valitseti kollegiaalsuse põhimõttel. Mõtlesin, et koolis õppisime, nagu pärineks võimude lahususe teooria Montesquieult valgustusajast, aga võimude lahusust on esinenud ka varem. Roomas hakkas alles Caesar kõiki ameteid enda kätte koondama. Ilmselt aitab äärmuslikke otsuseid vältida juba see, kui peetakse nõu kahekesi, isegi kui kogu rahvast ei kaasata.
Udune mälestus esikohast
Ma ei mäletanud, kas ma olin eelmine aasta maratonijooksu võitnud. Aga kui läksin tänavuse maratoni starti, siis mind tõesti tutvustati eelmise aasta võitjana. Eelmine aasta oli olnud sellepärast kerge võita, et teised olid kõndinud. Mina olin vahepeal jooksnud ja vahepeal kõndinud. Ma ei mäletanud ka tänavu finišisse jõudmise järel, kas ma nüüd võitsin.
*
Olin alustamas uut tõlketööd. Vaatasin, et varem tõlgitud tekst oli pikem. Mul oli avaldatud ajalooajakirjas artikkel ja see oli ka pikk. Ta tundus sellepärast kaustikusse tehtud märkmetest pikem, et ajakirja paber oli paksem. Olin saatnud hiljuti toimetusele uue kaastöö, mis oli juba ilmunust lühem. Tegin sahtli lahti. Olin sinna pannud Toomale sünnipäevaks kingitud mänguasjade komplekti. Toomas ütles, et ah need on alles, tema arvas, et visati kohe pärast sünnipäeva ära.
*
Olin alustamas uut tõlketööd. Vaatasin, et varem tõlgitud tekst oli pikem. Mul oli avaldatud ajalooajakirjas artikkel ja see oli ka pikk. Ta tundus sellepärast kaustikusse tehtud märkmetest pikem, et ajakirja paber oli paksem. Olin saatnud hiljuti toimetusele uue kaastöö, mis oli juba ilmunust lühem. Tegin sahtli lahti. Olin sinna pannud Toomale sünnipäevaks kingitud mänguasjade komplekti. Toomas ütles, et ah need on alles, tema arvas, et visati kohe pärast sünnipäeva ära.
laupäev, juuni 11, 2016
Vanad vankrid
Ajalehes "Der Spiegel" kirjutati mõne aja eest Mesopotaamia sõjavankritest. Neid olevat vedanud metseeslid. Seega tänapäeval peavad inimesed koduloomi ja vanasti metsloomi? Vanimatel sumeri joonistel on näha rullidel kelke, millega veeti arvatavasti ülempreestreid. Triumfi- ja kultusvankrite järel tulid kasutusele koormakaarikud. On räägitud, et sõda paneb tegema rohkem tehnilisi leiutisi, kuid selle jutu põhjal paistab, et vankrid leiutati kõigepealt rahuotstarbeliseks kasutamiseks. Sõjavanker tuli kasutusele 3. aastatuhande lõpuks e.Kr. Kiiremaks liikumiseks anti eeslitele piitsa, aga ei osatud hästi pöörata. Tänapäeval on laste füüsiline karistamine ära keelatud, seda pole veel kuulnud, et hobust peaks liikuma panema ainult hea sõnaga. Vanadel idamaadel hakati metseelsite järel kasutama taltsutatud hobuseid, kelle väljaõpe kestis 184 päeva. Eesti rahvatarkuse järgi pidi hobuse elu olema kolmandik inimese elust, siis vist inimese puhul teeks selline õppeaja kestus välja poolteist aastat elust. Võitlusvankreid kasutasid nii sumerid, egiptlased kui ka assüürlased. Kui tee läks konarlikuks, oli üks kuningas lasknud sõduritel vankrid õlgadele võtta. Üks klassivend oli kindel, et Palametsa õpiku järgi kandsid punaarmeelased läbi Musta mere minnes tanke õlgadel, aga ma olen kontrollinud, et seal oli juttu muudest relvadest.
reede, juuni 10, 2016
Otsustav vahetus
1. Kõiv 8 p.
2. Metsoja 7
3. Šukys 6,5
...
7.-8. Runnel 4
10 osavõtjat, 9 vooru, 13 minutit.
Mäng Tätte-Runnel oli umbes selline:
1. e4 c6 2. d3 d5 3. ed cd 4. d4 Rc6 5. c3 Rf6 6. Rf3 Og4 7. h3 Of5 8. Og5 e6 9. Ob5 a6 10. Oa4 b5 11. Ob3 Oe7 12. 0-0 0-0 13. Ve1 Ra5 14. Oc2 Rc4 15. Of5 ef 16. Lc2 g6 17. Rbd2 Re4 18. Of4 Of6 19. Rc4 dc 20. Re5 Ve8 21. f3 Rd6 22. Rc6 Ld7 23. d5 Ve1+ 24. Ve1 Ve8 25. Lf2 Rb7 26. Ve8+ Le8 27. Lb6 Le1+ 28. Kh2 Oh4 29. Lb7 Of2 30. Lb8+ Kg7 31. Le5+ 1:0
2. Metsoja 7
3. Šukys 6,5
...
7.-8. Runnel 4
10 osavõtjat, 9 vooru, 13 minutit.
Mäng Tätte-Runnel oli umbes selline:
1. e4 c6 2. d3 d5 3. ed cd 4. d4 Rc6 5. c3 Rf6 6. Rf3 Og4 7. h3 Of5 8. Og5 e6 9. Ob5 a6 10. Oa4 b5 11. Ob3 Oe7 12. 0-0 0-0 13. Ve1 Ra5 14. Oc2 Rc4 15. Of5 ef 16. Lc2 g6 17. Rbd2 Re4 18. Of4 Of6 19. Rc4 dc 20. Re5 Ve8 21. f3 Rd6 22. Rc6 Ld7 23. d5 Ve1+ 24. Ve1 Ve8 25. Lf2 Rb7 26. Ve8+ Le8 27. Lb6 Le1+ 28. Kh2 Oh4 29. Lb7 Of2 30. Lb8+ Kg7 31. Le5+ 1:0
neljapäev, juuni 09, 2016
"Meie ajastu kriis"
"The Crisis of our Age" by Pitirim A. Sorokin. Oneworld. Oxford 1992. 281 lehekülge. Esimene trükk 1941.
Kui Eduard Vilde avaldas romaani "Mäeküla piimamees", siis üks kirjandusteadlane kirjutas selle kohta uue raamatu "Mäeküla piimamehe stiil". Seda ma järgi teha ei tahaks, aga nüüd loetud Sorokini raamatu puhul tuleb küll pähe peaaegu uue raamatu jagu mõtteid.
Sorokin on kirjutanud raamatuid vene ja inglise keeles. Päritolult olevat ta hoopis komi. Selle väikerahva hulgast pärinemisega on võibolla seletatav, miks ta ei poolda suuri impeeriume, erinevalt Carlyle'ist või stalinismivastasest Solženitsõnist. Sorokin arvab, et Rooma riigis olid algul asjad hästi, kuid et Rooma keisririik kasvas liiga suureks ja et ka vanad kreeklased ei oleks pidanud hakkama hellenismi ajal hiigelsuuri hooneid ehitama.
Sorokin oli pärast veebruarirevolutsiooni Kerenski abiline ja erakondlikult esseer ehk sotsiaal-revolutsionäär. Revolutsioone ta hilisemas elus ei paista pooldavat, sest ta paneb need sõdadega ühele pulgale ja sõdu ei kiida heaks. Aga vasakpoolsetele on omane üksikisiku osa vähem tähtsaks pidamine ja see joon esineb ka Sorokini Teise maailmasõja ajal kirjutatud raamatus. Ta arvab, et Stalin, Hitler ja Mussolini ei ole sõja põhjustajad, vaid ainult mängukannid olude käes. Seega on Sorokin mõnes mõttes Carlyle'i vastand, kes arvas, et ajalugu on suurmeeste biograafia, aga Sorokinil ja Carlyle'il on ka ühisosa. Esseeride kohta olen vist küll lugenud, et nad tähtsustasid üldjuhul üksikisiku osa rohkem kui Vene sotsiaaldemokraadid. Kommunistid Sorokinit ei sallinud, seetõttu pidi ta põgenema Ameerikasse.
Olen kirjutanud ajaloo lainetest ja seda teeb ka Sorokin. Aga tema lained on veel pikemad. Rooma riigi ajast saadik olevat Euroopa ajaloos olnud neli lainet ja Sorokini meelest oli kätte jõudmas viies. Esimesed kaks lainet olid antiikajal. Neist varasemal usuti tugevalt polüteistlikke jumalaid ja kunst oli religiooni väljendus. Kreeklastel hellenismi ajal ja Roomas natuke hiljem jõudis kätte teine laine, mille ajal usulistest põhimõtetest tähtsamaks muutusid meelelised elamused, mis peegeldus nii kunstis, filosoofias kui ka muudes eluvaldkondades. Keskaeg oli kolmas laine, selle ajal usulised tunded tugevnesid, kunstis ei kujutatud nähtavat maailma, vaid piltidele kanti nähtamatute asjade sümboleid. Neljas laine algas renessansiga ja ei olnud Teise maailmasõja ajaks lõpule jõudnud. Selle ajal muutusid kunstis usulised teemad järjest vähem tähtsaks, sümboleid kasutati järjest vähem. 20. sajandi algul tekkis küll juba esimesi märke lähenevast uuest pöördest.
Seega periood, mida kunstiajaloos tuntakse sümbolismi perioodina ja jääb 20. sajandi algusesse, oli Sorokini meelest just väga vähe sümbolite kasutamise aeg. Ta on ise vaadanud läbi suure hulga pilte ja koostanud nende põhjal täpse statistilise tabeli. Aga kas ta tundis ära, mida kunstnik kujutas sümbolina ja mida meelelise objektina? Kas ei või sümboliseerida Jumala asemel ka midagi muud? Miki-Hiire kohta saaks näiteks öelda, et ta sümboliseerib igal koomiksipildil nii inimest kui ka hiirt, erinedes visuaalselt nii reaalsest inimesest kui ka hiirest. Psühhoanalüütikud pidasid unenägusid ärkvelolekuga seotud asju sümboliseerivateks, aga Freud ja Jung andsid neile seejuures erineva seletuse.
Sorokin annab erinevatele kultuurivormidele oma nimetused. Ühte nimetab ta meeleliseks, selle vastandit meelte asemel usulistele põhimõtetele tuginevat sõnaga, mis sellest eestikeelset võõrsõna tuletades oleks ideatsionaalne. Inglise-eesti sõnaraamatu järgi tähendab see ideede loomise võimelist, aga Eesti Entsüklopeedia annab vasteks kaemuslik. Kirjakeele seletussõnaraamat seletab kaemuslikku, nagu oleks see just meeleline, aga Sorokini teooriatega selline seletus ei sobi. On küll hoiatatud, et filosoofia küsimustes ei ole see sõnaraamat usaldusväärne. Inglise-eesti sõnaraamatu pikemat seletust lühendades saaks tuletada liitsõna ideevõimeline. Kolmas kultuurivorm on Sorokini järgi idealistlik. See on meelelise ja ideevõimelise vahepealne.
Sorokini järgi ei ole ükski neist kolmest vormist täiuslik, vaid igaühel on oma eelised. Meelelise kultuuri eelis on, et selle ajal tehakse rohkem teaduslikke avastusi. Kuid relvade leiutamisest ei olevat kasu, kui kultuuriline olukord on halb ja relva leiutaja pommitatakse nende samade relvadega surnuks. Seetõttu peab Sorokin siiski ideevõimelist kultuuri paremaks. Ta ütleb, et tema ja Spengleri teooriate erinevus on, et Spengler ennustas õhtumaa allakäiku, aga Sorokin uude faasi jõudmist. Seejuures ei võta ta aga eriti arvesse väljaspool Euroopat ja Ameerikat toimuvat, arvates, et inimese elu on kõige selgeks õppimiseks liiga lühike ja et ei saa eeskuju võtta kogu maailmast ja kõigist aegadest korraga. Aga näiteks indiaaniühiskondadele on lõpp saabunud. Sorokin ei kirjuta võimalikust kokkupõrkest kaugemate tsivilisatsioonidega nagu Huntington ega ennusta praegu toimuvat suurt islamiusuliste sissevoolu.
Kui Eduard Vilde avaldas romaani "Mäeküla piimamees", siis üks kirjandusteadlane kirjutas selle kohta uue raamatu "Mäeküla piimamehe stiil". Seda ma järgi teha ei tahaks, aga nüüd loetud Sorokini raamatu puhul tuleb küll pähe peaaegu uue raamatu jagu mõtteid.
Sorokin on kirjutanud raamatuid vene ja inglise keeles. Päritolult olevat ta hoopis komi. Selle väikerahva hulgast pärinemisega on võibolla seletatav, miks ta ei poolda suuri impeeriume, erinevalt Carlyle'ist või stalinismivastasest Solženitsõnist. Sorokin arvab, et Rooma riigis olid algul asjad hästi, kuid et Rooma keisririik kasvas liiga suureks ja et ka vanad kreeklased ei oleks pidanud hakkama hellenismi ajal hiigelsuuri hooneid ehitama.
Sorokin oli pärast veebruarirevolutsiooni Kerenski abiline ja erakondlikult esseer ehk sotsiaal-revolutsionäär. Revolutsioone ta hilisemas elus ei paista pooldavat, sest ta paneb need sõdadega ühele pulgale ja sõdu ei kiida heaks. Aga vasakpoolsetele on omane üksikisiku osa vähem tähtsaks pidamine ja see joon esineb ka Sorokini Teise maailmasõja ajal kirjutatud raamatus. Ta arvab, et Stalin, Hitler ja Mussolini ei ole sõja põhjustajad, vaid ainult mängukannid olude käes. Seega on Sorokin mõnes mõttes Carlyle'i vastand, kes arvas, et ajalugu on suurmeeste biograafia, aga Sorokinil ja Carlyle'il on ka ühisosa. Esseeride kohta olen vist küll lugenud, et nad tähtsustasid üldjuhul üksikisiku osa rohkem kui Vene sotsiaaldemokraadid. Kommunistid Sorokinit ei sallinud, seetõttu pidi ta põgenema Ameerikasse.
Olen kirjutanud ajaloo lainetest ja seda teeb ka Sorokin. Aga tema lained on veel pikemad. Rooma riigi ajast saadik olevat Euroopa ajaloos olnud neli lainet ja Sorokini meelest oli kätte jõudmas viies. Esimesed kaks lainet olid antiikajal. Neist varasemal usuti tugevalt polüteistlikke jumalaid ja kunst oli religiooni väljendus. Kreeklastel hellenismi ajal ja Roomas natuke hiljem jõudis kätte teine laine, mille ajal usulistest põhimõtetest tähtsamaks muutusid meelelised elamused, mis peegeldus nii kunstis, filosoofias kui ka muudes eluvaldkondades. Keskaeg oli kolmas laine, selle ajal usulised tunded tugevnesid, kunstis ei kujutatud nähtavat maailma, vaid piltidele kanti nähtamatute asjade sümboleid. Neljas laine algas renessansiga ja ei olnud Teise maailmasõja ajaks lõpule jõudnud. Selle ajal muutusid kunstis usulised teemad järjest vähem tähtsaks, sümboleid kasutati järjest vähem. 20. sajandi algul tekkis küll juba esimesi märke lähenevast uuest pöördest.
Seega periood, mida kunstiajaloos tuntakse sümbolismi perioodina ja jääb 20. sajandi algusesse, oli Sorokini meelest just väga vähe sümbolite kasutamise aeg. Ta on ise vaadanud läbi suure hulga pilte ja koostanud nende põhjal täpse statistilise tabeli. Aga kas ta tundis ära, mida kunstnik kujutas sümbolina ja mida meelelise objektina? Kas ei või sümboliseerida Jumala asemel ka midagi muud? Miki-Hiire kohta saaks näiteks öelda, et ta sümboliseerib igal koomiksipildil nii inimest kui ka hiirt, erinedes visuaalselt nii reaalsest inimesest kui ka hiirest. Psühhoanalüütikud pidasid unenägusid ärkvelolekuga seotud asju sümboliseerivateks, aga Freud ja Jung andsid neile seejuures erineva seletuse.
Sorokin annab erinevatele kultuurivormidele oma nimetused. Ühte nimetab ta meeleliseks, selle vastandit meelte asemel usulistele põhimõtetele tuginevat sõnaga, mis sellest eestikeelset võõrsõna tuletades oleks ideatsionaalne. Inglise-eesti sõnaraamatu järgi tähendab see ideede loomise võimelist, aga Eesti Entsüklopeedia annab vasteks kaemuslik. Kirjakeele seletussõnaraamat seletab kaemuslikku, nagu oleks see just meeleline, aga Sorokini teooriatega selline seletus ei sobi. On küll hoiatatud, et filosoofia küsimustes ei ole see sõnaraamat usaldusväärne. Inglise-eesti sõnaraamatu pikemat seletust lühendades saaks tuletada liitsõna ideevõimeline. Kolmas kultuurivorm on Sorokini järgi idealistlik. See on meelelise ja ideevõimelise vahepealne.
Sorokini järgi ei ole ükski neist kolmest vormist täiuslik, vaid igaühel on oma eelised. Meelelise kultuuri eelis on, et selle ajal tehakse rohkem teaduslikke avastusi. Kuid relvade leiutamisest ei olevat kasu, kui kultuuriline olukord on halb ja relva leiutaja pommitatakse nende samade relvadega surnuks. Seetõttu peab Sorokin siiski ideevõimelist kultuuri paremaks. Ta ütleb, et tema ja Spengleri teooriate erinevus on, et Spengler ennustas õhtumaa allakäiku, aga Sorokin uude faasi jõudmist. Seejuures ei võta ta aga eriti arvesse väljaspool Euroopat ja Ameerikat toimuvat, arvates, et inimese elu on kõige selgeks õppimiseks liiga lühike ja et ei saa eeskuju võtta kogu maailmast ja kõigist aegadest korraga. Aga näiteks indiaaniühiskondadele on lõpp saabunud. Sorokin ei kirjuta võimalikust kokkupõrkest kaugemate tsivilisatsioonidega nagu Huntington ega ennusta praegu toimuvat suurt islamiusuliste sissevoolu.
kolmapäev, juuni 08, 2016
Mälumäng ja kojuminek
Jälgisin ühte mälumängu. Küsimuste esitaja loetles autorite nimesid ja raamatute pealkirju ning tuli vastata, kes on millise raamatu kirjutanud. Mul ei jäänud suurem osa autoreid ja pealkirju kuulmise järgi meelde, aga üks autor oli Dumas. Vastaja ühendas nimega Dumas jooni tõmmates kolm pealkirja, ülejäänud autorid polnud kirjutanud tema arvates ühtegi neist raamatutest. Küsimuste esitaja ütles, et vastaja tõmbas ühe joone sellisesse kohta, et tal ei jää järgmisele küsimusele vastamise jaoks ruumi. Hakkasime Kaunase puiesteelt koju minema. Helina küsis, kas ta võib mul käest kinni võtta. Ta võttiski. Ma ei hakanud takistama. Tal oli käsi paljas ja mul kinnas käes. Mõtlesin, et peaks küsima, kas ma pean ka kinda käest võtma. Ühes kirjas oli Helina juba varem kirjutanud, et võttis mul unenäos käest kinni, aga lasi kohe lahti, sest mulle ei meeldinud. Mõtlesin praegu, et võibolla edasi kõndides lasen lahti. Vaatasin kanali poole. Ütlesin, et üks suusataja kukkus ümber. Parandasin, et see on siiski lumelaudur. Ütlesin, et nüüd ma panin pea otseks, nüüd ma näen. Ühes majas nägin ruumi teises otsas isa. Mõtlesin, et nüüd peaks käest lahti laskma. Kui isa oleks Helina kohta küsinud, kes see on, siis oleksin vastanud, et ta väidab, et on mu kirjasõber. Tegelikult ta polnud midagi väitnud, vaid ma arvasin ise ära tundvat, et see on Helina.
teisipäev, juuni 07, 2016
Vägivaldne mees
Meil oli palju raha. Hoidsime seda vedelikuna kannus. Jõime seda aegamööda. Ühel päeval ajasin kannu ümber ja palju vedelikku voolas välja. Alles jäi pool kannu. Raha ei tohtinud röövlite kätte sattuda. Töötasin kodus ja seetõttu oli elu rahulik. Aga mõtlesin, et täna peaks rahu rikkuma ja vaatama internetti enne tööpäeva lõppu.
*
Ühel mehel oli relv käes. Ta hakkas sellega tulistama. Ta tulistas ka minu suunas, aga ei saanud pihta. Võtsin talt relva ära. Sellel oli laskemoon lõppenud. Hakkasin koos ühe lapsega selle mehe eest põgenema. Mees oli lapsele liiga teinud, aga tee peal laps ei tahtnud seda enam mäletada ja hakkas meest pooldama. Või oligi unustanud, sest lastel olid asjad lühemalt meeles. Peitsime koos ühe naisega kolmekesi bussipeatuse lähedale metsa. See naine ei pidanud normaalseks, et ma ei tahtnud temaga abielluda ja lapsi saada. Mees tuli meile järele ja kuigi me olime peidus, nägi ta meie asukohta ja tuli meie juurde.
*
Ühel mehel oli relv käes. Ta hakkas sellega tulistama. Ta tulistas ka minu suunas, aga ei saanud pihta. Võtsin talt relva ära. Sellel oli laskemoon lõppenud. Hakkasin koos ühe lapsega selle mehe eest põgenema. Mees oli lapsele liiga teinud, aga tee peal laps ei tahtnud seda enam mäletada ja hakkas meest pooldama. Või oligi unustanud, sest lastel olid asjad lühemalt meeles. Peitsime koos ühe naisega kolmekesi bussipeatuse lähedale metsa. See naine ei pidanud normaalseks, et ma ei tahtnud temaga abielluda ja lapsi saada. Mees tuli meile järele ja kuigi me olime peidus, nägi ta meie asukohta ja tuli meie juurde.
esmaspäev, juuni 06, 2016
Pikk partii
Üks tüdruk kolis uude korterisse, kus varem olin elanud mina. Läksin temaga sinna kaasa ja ütlesin, et jään talle nädalaks külla. Rääkisin, et kui minu vanaema veel elas, siis käisin tal iga aasta vähemalt ühe korra Paides külas, tavaliselt nädal korraga. Vaatasin raamatust Kerese malepartiid. Kui oli juba jõutud lõppmängu, oli mitukümmend käiku veel ees. Rääkisin sellest ühele ruumisviibijale. Protokolli lõppu oli kirjutatud, et kui oleks tehtud üks käik veel, siis oleks tulemus olnud teine, aga enne lõppes aeg. Seega polnud õige, kui ajalehes oli kirjutatud, et Kerese kogutud partiide raamatus ei ole märgitud mängude kella kukkumisega lõppemist. Selliseid mänge oli lihtsalt vähe ja neid ei juhtunud olema arvustaja vaadatud lehekülgedel. Mööda redelit ronisid lapsed akna taha rääkima. Kartsin, et redel võib ümber minna.
pühapäev, juuni 05, 2016
Russow teises tõlkes
Balthasar Russow. "Liivimaa kroonika". Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock. Stockholm 1967. 364 lehekülge.
Olen kirjutanud juba selle raamatu esimesest tõlkest eesti keelde. Nüüd lugesin läbi ka teise tõlke ja kirjutan ka selle juures pähe tulnud mõtetest. Kahe tõlke tekitatud mõtete erinevus ei sõltu siiski nii palju erinevate tõlkijate valitud erinevast sõnastusest, kuivõrd sellest, milliseid raamatuid ma kõrvuti loen, kuhu ma olen vahepeal oma elulooga välja jõudnud ja mida vahepeal unustanud.
Võrdlesin lähemalt ühte lõiku kahe erineva tõlkija sõnastuses. Selgus, et uuemas tõlkes on laused lühemad. Võrdlesin ka mõnesid lõike uuest tõlkest saksakeelsete lausetega, nagu Grenzstein neid tsiteerib. Nende lausete pikkus langeb umbes kokku. Tundub, et esimeses tõlkes on lauseid originaaliga võrreldes pikendatud ja uuemas originaalilähedasemalt edasi antud. Teise tõlke tõlkija järelsõnas öeldakse ka, et ühes saksakeelses trükis oli originaaliga võrreldes lauseid kõvasti pikemaks tehtud. Näib, et originaalis on Russowi laused lühemad kui Kelchi omad, mis on seletatav renessansi ja baroki erinevustega, sakslased tegid Russowi lauseid pikemaks romantismi ajal.
Kelchi lugedes sain teda võrrelda varem loetud Russowiga, nüüd Russowit uuesti lugedes võrdlesin teda varem loetud Kelchiga. Mõlemal juhul jäi mulje, et Russow on rõõmsameelsem. Ise ütleb ta küll kroonika uut osa alustades, et kirjutab pisaraid valades. Aga see on ilmselt seletatav raskete aegadega, mitte Russowi enda keskmisest inimesest suurema kurvameelsusega. Russow ja Kelch peavad mõlemad sõdade põhjuseks patte, kuid kui Kelchilt jäi meelde lause, et pole midagi hullemat pikast rahuajast, siis Russow lõpetab kroonika mõttega, et ta loodab, et rahu jääb igavesti kestma. Seega pidas ta võimalikuks pattudeta elu ka rahuajal.
Järelsõnas puudutatakse küsimust, kas Russow (järelsõnas Rüssow) võis olla päritolult eestlane. Mittesaksa talupoja päritolu omistanud talle tema vastased, kuid Russow ise vaikib enda isiku kohta. Mõtlesin, et kui tänapäeva ajaloolane ei kasuta ka tekstis ühtegi korda sõna "mina", räägib ta selle koha pealt rohkem endast kui Russow, et lisab artiklile viiteid. Ta ei pruugi viidata ühelegi enda teosele, aga ka teistele viitamise kaudu jutustab ta sellest, milline tema tööprotsess on olnud, mida ta on lugenud ja mida lugemata jätnud. Russowi puhul ei saa selgust, kust tema informatsioon pärineb. Kuigi Russow võib omakorda endast rohkem jutustada selle kaudu, et annab teistele inimestele ja sündmustele selgemaid hinnanguid, tänapäeva ajaloolane peab selle asemel rohkem lugu erapooletusest. Russowi isiklik arvamus võib muidugi tuleneda kuninga arvamusest.
Kui tänapäeval räägitakse endast rohkem kui minevikus, siis üks põhjus on võibolla demokraatia. Kui keegi tahab pääseda valimiste teel parlamenti või saada Kultuurkapitalilt rahalist toetust, siis ei piisa sellest, et ta kedagi teist maha teeb, vaja on ka ennast tutvustada ja kiita. Kui piirduda kellegi teise mahategemisega, siis võib hääl minna hoopis kellelegi kolmandale. Rooma ajaloo õppejõud Tänava rääkis ülikooli vilistlaspäeva loengus, kuidas Rooma vabariigi valimistel kandidaadid ei andnud valimislubadusi, vaid kiitsid ennast. Päriliku võimuga kuningal ei olnud vaja ennast niipalju kiita, sest valimisi ei toimunud. Võibolla siiski niipalju, et teda ei kukutataks.
Russow ei kiida ega laida ennast, vaid räägib teiste voorustest ja pattudest. Ta hindab enda aega rikutuks, aga ei ole ka ise nii suur moralist kui võiks olla mõni teine. Kui Liivimaale ilmub nudist, siis Russow ei laida tema kommet mitte riideid kanda, vaid imetleb teda pühamehena. Kui üks tegelane tapab enda perekonnaliikme, selle eest, et see ennast võrgutada lasi, siis Russowil on hea meel, et nii julma otsuse tegija saab omakorda surma.
Laidre olevat kirjutanud, et venelased ei ole ainsana julmusi korda saatnud, kuid Russowi hinnangul olid venelased küll isegi teiste venelaste vastu julmemad kui rootslased või sakslased. On kirjutatud, et eestlased hakkasid Rootsi aega heaks pidama alles järgnenud Vene keisririigi ajaga võrreldes, kuid Russowi järgi eelistasid talupojad juba Liivi sõja ajal rootslaste võimu venelaste omale.
Liivi sõja aeg oli Eesti ajaloos üks suuremaid rahvaarvu languse perioode. Laidre järgi oli Liivi sõda vaid osa pikemast saja-aastasest sõjast, kuid kuskil tuletati hiljuti meelde, et 17. sajandil kasvas Eesti rahvaarv üldiselt kiiresti. Mulle pole küll selge, kui palju kaotati Liivi sõja ajal rahvast sõjategevuse ja kui palju katku tõttu. Russow nimetab mitut katkuepideemiat.
Olen kirjutanud juba selle raamatu esimesest tõlkest eesti keelde. Nüüd lugesin läbi ka teise tõlke ja kirjutan ka selle juures pähe tulnud mõtetest. Kahe tõlke tekitatud mõtete erinevus ei sõltu siiski nii palju erinevate tõlkijate valitud erinevast sõnastusest, kuivõrd sellest, milliseid raamatuid ma kõrvuti loen, kuhu ma olen vahepeal oma elulooga välja jõudnud ja mida vahepeal unustanud.
Võrdlesin lähemalt ühte lõiku kahe erineva tõlkija sõnastuses. Selgus, et uuemas tõlkes on laused lühemad. Võrdlesin ka mõnesid lõike uuest tõlkest saksakeelsete lausetega, nagu Grenzstein neid tsiteerib. Nende lausete pikkus langeb umbes kokku. Tundub, et esimeses tõlkes on lauseid originaaliga võrreldes pikendatud ja uuemas originaalilähedasemalt edasi antud. Teise tõlke tõlkija järelsõnas öeldakse ka, et ühes saksakeelses trükis oli originaaliga võrreldes lauseid kõvasti pikemaks tehtud. Näib, et originaalis on Russowi laused lühemad kui Kelchi omad, mis on seletatav renessansi ja baroki erinevustega, sakslased tegid Russowi lauseid pikemaks romantismi ajal.
Kelchi lugedes sain teda võrrelda varem loetud Russowiga, nüüd Russowit uuesti lugedes võrdlesin teda varem loetud Kelchiga. Mõlemal juhul jäi mulje, et Russow on rõõmsameelsem. Ise ütleb ta küll kroonika uut osa alustades, et kirjutab pisaraid valades. Aga see on ilmselt seletatav raskete aegadega, mitte Russowi enda keskmisest inimesest suurema kurvameelsusega. Russow ja Kelch peavad mõlemad sõdade põhjuseks patte, kuid kui Kelchilt jäi meelde lause, et pole midagi hullemat pikast rahuajast, siis Russow lõpetab kroonika mõttega, et ta loodab, et rahu jääb igavesti kestma. Seega pidas ta võimalikuks pattudeta elu ka rahuajal.
Järelsõnas puudutatakse küsimust, kas Russow (järelsõnas Rüssow) võis olla päritolult eestlane. Mittesaksa talupoja päritolu omistanud talle tema vastased, kuid Russow ise vaikib enda isiku kohta. Mõtlesin, et kui tänapäeva ajaloolane ei kasuta ka tekstis ühtegi korda sõna "mina", räägib ta selle koha pealt rohkem endast kui Russow, et lisab artiklile viiteid. Ta ei pruugi viidata ühelegi enda teosele, aga ka teistele viitamise kaudu jutustab ta sellest, milline tema tööprotsess on olnud, mida ta on lugenud ja mida lugemata jätnud. Russowi puhul ei saa selgust, kust tema informatsioon pärineb. Kuigi Russow võib omakorda endast rohkem jutustada selle kaudu, et annab teistele inimestele ja sündmustele selgemaid hinnanguid, tänapäeva ajaloolane peab selle asemel rohkem lugu erapooletusest. Russowi isiklik arvamus võib muidugi tuleneda kuninga arvamusest.
Kui tänapäeval räägitakse endast rohkem kui minevikus, siis üks põhjus on võibolla demokraatia. Kui keegi tahab pääseda valimiste teel parlamenti või saada Kultuurkapitalilt rahalist toetust, siis ei piisa sellest, et ta kedagi teist maha teeb, vaja on ka ennast tutvustada ja kiita. Kui piirduda kellegi teise mahategemisega, siis võib hääl minna hoopis kellelegi kolmandale. Rooma ajaloo õppejõud Tänava rääkis ülikooli vilistlaspäeva loengus, kuidas Rooma vabariigi valimistel kandidaadid ei andnud valimislubadusi, vaid kiitsid ennast. Päriliku võimuga kuningal ei olnud vaja ennast niipalju kiita, sest valimisi ei toimunud. Võibolla siiski niipalju, et teda ei kukutataks.
Russow ei kiida ega laida ennast, vaid räägib teiste voorustest ja pattudest. Ta hindab enda aega rikutuks, aga ei ole ka ise nii suur moralist kui võiks olla mõni teine. Kui Liivimaale ilmub nudist, siis Russow ei laida tema kommet mitte riideid kanda, vaid imetleb teda pühamehena. Kui üks tegelane tapab enda perekonnaliikme, selle eest, et see ennast võrgutada lasi, siis Russowil on hea meel, et nii julma otsuse tegija saab omakorda surma.
Laidre olevat kirjutanud, et venelased ei ole ainsana julmusi korda saatnud, kuid Russowi hinnangul olid venelased küll isegi teiste venelaste vastu julmemad kui rootslased või sakslased. On kirjutatud, et eestlased hakkasid Rootsi aega heaks pidama alles järgnenud Vene keisririigi ajaga võrreldes, kuid Russowi järgi eelistasid talupojad juba Liivi sõja ajal rootslaste võimu venelaste omale.
Liivi sõja aeg oli Eesti ajaloos üks suuremaid rahvaarvu languse perioode. Laidre järgi oli Liivi sõda vaid osa pikemast saja-aastasest sõjast, kuid kuskil tuletati hiljuti meelde, et 17. sajandil kasvas Eesti rahvaarv üldiselt kiiresti. Mulle pole küll selge, kui palju kaotati Liivi sõja ajal rahvast sõjategevuse ja kui palju katku tõttu. Russow nimetab mitut katkuepideemiat.
Raamatukogust koju
Hakkasin raamatukogust lahkuma ja läksin riidehoidu. Seal nägin ühte kursusekaaslast. Ta ei öelnud mulle sõnagi, aga võttis üle leti minu riided ja andis mulle, sest riidehoiu töötajat ei olnud kohal. Ma ei hakanud tere ütlema, aga ütlesin aitäh. Natuke eemal nägin veel kolme tuttavat, kes ajasid omavahel juttu. Omavahel rääkisid nad alati ja minuga mitte kunagi. Siis kaks neist lahkusid ja viimasena kohale jäänud Krister hakkas siiski minuga rääkima. Pildil oli kujutatud avatud suud. Krister juhtis tähelepanu, et suu keskel on küll hambad, aga puuduvad igemed, mis hambaid suulae ja -põhjaga ühendaksid. Kodus vaatasime vendadega enda joonistatud pilte ja fotosid. Ühe pildi olin joonistanud Klausi pildi järgi, aga nüüd enam ei mäletanud, kumb on kumma oma.
laupäev, juuni 04, 2016
Hinde alandamine
Lamasin oma voodis. Ema tuli mulle midagi ütlema. Vastasin, et ma magan, ma ei saa aru. Olin ülikoolis. Olin kirjutanud uurimistöö vanaaja kohta. Õppejõud vaatas selle kiiresti läbi ja pani mulle maksimaalsest madalama hinde. See oli kas minu magistriõppe kõige madalam hinne või kõige madalama hinde kordamine. Ma ei mäletanud enam, kas hindeks oli B või C. Mul polnud töös sisulisi vigu, ainult kahes kohas oli viide panemata. Võibolla mul oli lihtsalt halb kuulsus tekkinud.
reede, juuni 03, 2016
Lõputu analüüs
Maletrenni peaksin tegema päevaplaani järgi pärast tööpäeva lõppu, aga viimasel ajal hakkavad sel kellaajal silmad kinni vajuma. Eelmine suvi olin ka unine ja arvasin, et see tuleb ületreenimisest ja võõrkeele sõnade õppimisest, aga tänavu on mulle seletatud, et hoopis palavusest. See ei olnud väga palju aastaid tagasi, kui panin tähele, et ei jäänud aasta jooksul peaaegu ühtegi korda uniseks, isegi mitte magamamineku kellaajaks. Jõudsin viimase seitsme päeva jooksul vaadata kahte varianti, millest ühes tuli lauale reeglitevastane seis ja teine oli selline:
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6. Siit mängisin oma peaga edasi 20. ... hg 21. Le1 Rc5 22. Lh4 f5 23. Lh7+? Kf7? 24. Lh8 Rfd7 25. Lh7 Vh8 26. Lh8 Vh8 27. Vh8 Re4 28. Re4 Oe4 29. Oe4 fe 30. b3 Rc5 31. Rc2 Rd3 32. Vf1 Of6 33. Kh1 d5 34. Ra3 d4 35. Og1 Rf4 36. Vd1 e3 37. Rc2 e2 38. Vd2 d3 39. Re1 Oh4 40. Rf3 e1L 41. Re1 Oe1 42. Vb2 Lc6+ 43. Vg2 Lg2++
Kuigi olen seda partiid mitu nädalat uurinud, jääb mulle ikkagi arusaamatuks, kuidas saab niimoodi kuninga eest etturitega rünnakule minna. Tavaliselt tiivarünnaku puhul on oma kuningas vangerdatud teisele tiivale. Klubis on minu vastu kuninga eest etturirünnakule tuldud tavaliselt juhul, kui tsenter on täiesti kinni, aga uuritavas variandis ei ole ka see tingimus täidetud.
Klubis käiksin ka, aga ainult tingimusel, et ma jõuan nädala jooksul viiel päeval põhitööd teha ja üks neist päevadest ei ole pühapäev. Sel nädalal kulus üks päev sünnipäevapeole. Varsti läheb klubi vist suvepuhkusele.
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6. Siit mängisin oma peaga edasi 20. ... hg 21. Le1 Rc5 22. Lh4 f5 23. Lh7+? Kf7? 24. Lh8 Rfd7 25. Lh7 Vh8 26. Lh8 Vh8 27. Vh8 Re4 28. Re4 Oe4 29. Oe4 fe 30. b3 Rc5 31. Rc2 Rd3 32. Vf1 Of6 33. Kh1 d5 34. Ra3 d4 35. Og1 Rf4 36. Vd1 e3 37. Rc2 e2 38. Vd2 d3 39. Re1 Oh4 40. Rf3 e1L 41. Re1 Oe1 42. Vb2 Lc6+ 43. Vg2 Lg2++
Kuigi olen seda partiid mitu nädalat uurinud, jääb mulle ikkagi arusaamatuks, kuidas saab niimoodi kuninga eest etturitega rünnakule minna. Tavaliselt tiivarünnaku puhul on oma kuningas vangerdatud teisele tiivale. Klubis on minu vastu kuninga eest etturirünnakule tuldud tavaliselt juhul, kui tsenter on täiesti kinni, aga uuritavas variandis ei ole ka see tingimus täidetud.
Klubis käiksin ka, aga ainult tingimusel, et ma jõuan nädala jooksul viiel päeval põhitööd teha ja üks neist päevadest ei ole pühapäev. Sel nädalal kulus üks päev sünnipäevapeole. Varsti läheb klubi vist suvepuhkusele.
Türklased kannul
Isa luges köögis söögilaua peal ajalehte. Ma oleks tahtnud kas süia või ajalehte lugeda, aga nüüd ei saanud kumbagi. Jäin ootama. Läksin ja ootasin toas nurgadiivani peal.
*
Olin Võidu silla kõrval. Silla peal olid türklased, kes mind jälitasid. Mul ei olnud mõtet põgeneda silla alt läbi ja teiselt poolt sillale, samuti mitte tuldud teed samast trepist sillale tagasi minna, lootusega, et türklased on teisele poole vastu läinud, sest mõlemad võtted olid juba eelmisest korrast tuttavad. Jäi üle hüpata jõkke, et ületada jõgi läbi vee. Aga türklased oleksid vette järele tulnud. Ütlesin nutuhäälega, et ma ei taha Türgi kohta midagi teada. Eva tahtis, aga selliseid olid ainult mõned üksikud.
*
Olin Võidu silla kõrval. Silla peal olid türklased, kes mind jälitasid. Mul ei olnud mõtet põgeneda silla alt läbi ja teiselt poolt sillale, samuti mitte tuldud teed samast trepist sillale tagasi minna, lootusega, et türklased on teisele poole vastu läinud, sest mõlemad võtted olid juba eelmisest korrast tuttavad. Jäi üle hüpata jõkke, et ületada jõgi läbi vee. Aga türklased oleksid vette järele tulnud. Ütlesin nutuhäälega, et ma ei taha Türgi kohta midagi teada. Eva tahtis, aga selliseid olid ainult mõned üksikud.
neljapäev, juuni 02, 2016
Suvepuhkus magistritöö jaoks
Olin igale poole alla kirjutanud "teadusmagister", aga mul oli magistritöö veel kaitsmata. Mul oli ülikoolilt saadud tõend, millele oli kirjutatud "läbinud teadusmagistri õppekava", aga mul ei olnud diplomit. Kui ma oleksin kuskile kandideerinud, siis oleks võibolla nõutud diplomit. Pealegi oli tõend ka võibolla välja antud ühe töötaja pealiskaudsuse tõttu. Ma olin lapsena palju enda kirjutatud jutte pooleli jätnud, sama moodi hiljem magistritöö, sest huvi selle teema vastu oli kadunud. Aga vahepeal oli mul tahtejõud kasvanud, nüüd suutsin pooleli jäänud asjad ära lõpetada. Ma ei teadnud, kas ma saan veel tasuta magistritööd kaitsta. Olenes, kas möödas oli viis või kuus aastat. Aga kui tasuta ei saanud, siis raha eest oleks ikka saanud. Ainult et aega ei olnud. Mõtlesin, et sel suvel võtan kuu aega suvepuhkust ja lõpetan magistritöö ära. Olin vahepeal hiljem loetud raamatud kõrgemal tasemel läbi analüüsinud. Magistritöö kaitsmisel võidi küsida, miks ma neid ei ole kasutanud. Oleksin vastanud, et need on teisel teemal.
kolmapäev, juuni 01, 2016
Maleraamatud ja turniiri osavõtumaks
Küsisin, kus Karpovi pildiga raamat on. Ema vastas, et Karpovi pilti raamatutel ei ole. Minu arvates mõnel teisel raamatul võis olla. Raido oli küsinud mult maleraamatuid. Saatsin talle ühe kõigist, mida mul oli kaks. Mõtlesin, et võibolla peaks lisama, et ta ei tohi neid müia. Läksin maleturniirile. Selleks kõndisin trepist ühe maja ülemisele korrusele. Ma ei tahtnud kohe riideid nagisse riputada ega stendilt fotosid vaadata, sest üks inimene tuli minu kannul. Seetõttu kõndisin akna suunas. Varsti läksin turniirisaali. Seal küsis Rei mult, kas ma maksan osavõtumaksu 25 või 5 eurot. Vastasin, et viis. 25 eurot oli osavõtumaks neile, kes tahtsid mängida suuremate auhindade peale. Kuulsust oleks toonud ainult suurema osavõtumaksuga turniiril osalemine. Aga kui ma oleks seal kõik mängud kaotanud, poleks ikkagi kuulsust tulnud. Suurema osavõtumaksu oli esialgu tasunud ainult kaks mängijat. Selleks, et see turniir saaks toimuda, oli vaja leida ka kolmas. Väiksema osavõtuga mängida tahtjaid oli saalitäis. Olin väga unine. Istusin ühe tooli peale mängulaua taga, et enne turniiri algust magada. Aga alustati juba avakõnet, seetõttu tõusin püsti. Mulle tuli meelde, et olin jätnud riidehoidu jopitaskusse vist 500-eurose. Ühel korral oli mult vist juba raha ära varastatud. Et see ei korduks, otsustasin minna riidehoidu ja panna 500-eurone särgitaskusse. Raha oli veel alles. Aga seda vaadates hakkas tunduma, et see ei olegi 500-eurone, vaid 500-eurose pildiga paber. Vaatasin vastu valgust, et turvaelemente tal ei ole.
Tellimine:
Postitused (Atom)
