Kaks iseseisvumist

Ajalooline Ajakiri. Balti riikide iseseisvus 20. sajandil. 2016, 3/4 (157/158).

„Ajaloolise Ajakirja“ teemanumber räägib nii Eesti riigi esimesest iseseisvumisest kui ka taasiseseisvumisest ning välisriikide osast selles. Osa artikleid räägib kahest ajahetkest võrdlevalt ja osa keskenduvad ainult taasiseseisvumisperioodile.

Ajaloost on võimalik valida võrdlemiseks ka muid ajahetki. Kui kirjutada, et välisriigid tunnustasid nii esimest kui ka teist korda iseseisvunud Eestit, siis on võimalik tuua võrdlusi ka selle kohta, kuidas nad on suhtunud iseseisvuse kaotusesse. Mul on riiulis veel raamat pealkirjaga „Sotsialistlikud revolutsioonid Eestis“, mis on ilmunud aastal 1986 ja räägib aastatest 1917 ja 1940.

Näiteks Kalle Muuli on nimetanud aastat 1988 oma elu kõige ilusamaks, nii arvavad ilmselt veel paljud. Rahva meeleolu tõusu tõttu siis iive tõusis ja paljud on üldse tänu tolleaegsetele sündmustele olemas. Suurenes ka huvi ajaloo vastu ja nii mõnestki sai tänu nendele aastatele ajaloolane, teiselt poolt nii mõnestki ajaloolasest poliitik. Ilmselt oleks neid, kes oleksid tänulikud, kui ajakirja sellesse numbrisse võetud artiklid oleks ilmunud eesti keeles. Välismaalaste huvi nende sündmuste vastu on ehk väiksem. Eesti ajalugu võib muidugi välismaalastele tutvustada, aga võiks mõelda sellele, kas ei ole võimalust avaldada kõiki artikleid kahes keeles. Ajakirjad „Imeline Ajalugu“ ja „Ajalugu“ ilmuvad sagedamini, aga saavad artiklite võõrkeelest eesti keelde tõlkimisega hakkama. Neil ilmselt on küll suurema trükiarvu ja madalamate kvaliteedinõuete pärast kergem tõlkijaid palgata. Aga ma olen kuulnud, et kõik võõrkeelsete artiklite avaldajad ei kirjutagi artikleid inglise keeles, vaid lasevad need tõlkida. Eestikeelsed mustandid võivad jääda avaldamata, kuigi tänapäeval peaks vähemalt asjade võrku riputamine olema suhteliselt kerge. „Sirbis“ küll kirjutati, et sellega võib tekkida juriidilisi takistusi.

Taasiseseisvumise ajal oli üks kesksemaid küsimusi keeleküsimus. Üks minu õpetaja kuulas just keeleseaduse arutelude ajal koolis raadioülekandeid, et olla valmis keeleseaduse vastuvõtmisest ka kooli raadios teada andma. Teine pidas keeleseaduse vastuvõtmist suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega võrreldavaks sündmuseks. Ta ütles, et hea meelde jätta, et üks võeti vastu 16. ja teine 18. kuupäeval. Nüüd selles numbris keeleküsimust ei puudutata, vaid isegi kaanepildiks on valitud pikett ingliskeelsete loosungitega, mis toimuski küll välismaal. Eriti huvitav oleks, kui see number oleks trükitud leppimise märgiks vene keeles.

Kaarel Piirimäe ja üks välismaalane on kahepeale kirjutanud artikli teemadel, mida ma mäletan veel tollest ajast eriti hästi. Võrreldud on peamiselt Savisaart ja tema välisministrit Lennart Merd. Neid on kirjeldatud kui kahe erineva poliitika pooldajaid, Savisaart idameelsema ja Merd läänemeelsema. Mõnes teises teoses nagu romaanis „Must Kapten“ on kirjutatud ka, kuidas siseheitlused võivad toimuda sama inimese piires. Selles ajakirjanumbris on Prantsusmaa-teemalises kaastöös kirjeldatud, kuidas Prantsusmaal lõid rahulikumatel aegadel ja kriisiaegadel välja erinevad välispoliitilised põhimõtted, kuigi mõlemad olid kogu aeg olemas.

Vale pildi minevikust võib saada ka mineviku ajalehti lugedes, sest ka tol ajal tehti vigu. Ma mäletan, kuidas aeti segi kodanike komiteesid, mis valmistasid ette Eesti Kongressi valimisi, ja Eesti Komiteed, mis oli Eesti Kongressi valitud ülemkoda. Eesti Kongressi kriitilisemalt suhtujad vastandasid seda Rahvarindele, nagu oleks need kaks võistlevat rahvaliikumist, aga Eesti Kongressi pooldajad kõrvutasid seda Ülemnõukoguga, nagu oleksid need kaks erinevatel alustel valitud parlamenti. Eesti Kongressil ja Ülemnõukogul oli ka hulk ühiseid saadikuid. Nüüdes artiklis nimetatakse samuti ühiste saadikutena vaid Eesti Kongressi-meelsemaid, aga kui peategelased on Savisaar ja Meri, siis võiks mainida, et ka nemad olid Eesti Kongressi saadikud. Rahvarinne liitus küll Eesti Kongressi valimistega üsna viimasel hetkel ja osales ka selle hilisematel istungitel passiivsemalt. H. Runnelil on Eesti Komitee tegevuse kohta luuletus umbes sõnadega: „Puudub raha, puudub palk, / naermas enam ei käi Valk“. Aga augustiputš suurendas jälle ühtekuuluvust ja siis valiti Põhiseaduslikku ehk Põhiseaduse Assambleesse kummastki parlamendist võrdne arv saadikuid, nad hakkasid jälle ühes saalis istuma. Ja kuigi Riigikogu on hiljem käinud koos samas saalis kui Ülemnõukogu, sarnanevad tema valmispõhimõtted rohkem kodanikkonna esindusorgani Eesti Kongressi omadele.

Kui avaldada artikleid siiski vahel inglise keeles, siis kerkivad päevakorda tõlkeküsimused. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nime keskmised sõnad on artiklis tõlgitud ühe sõnaga Independence, aga nii võib see segi minna hilisema eurovastase Iseseisvusparteiga. Pika partei nime asemel on eesti keeles kasutatud rohkem lühendit ERSP, hääldusega tavaliselt „ärr“, mitte „err“. Kaaluda saab ka ingliskeelses tekstis eestikeelse lühendi kasutamist, nagu on säilitatud venekeelne lühend KGB, kuigi mulle tehakse vahel märkus, et omal ajal öeldi „julgeolek“.