Tunnist raamatupoodi

Läksin maleklubisse. Seal oli täna vähe rahvast. Üks paar mängis, rohkem mängijaid ei olnud. Peale minu saabus veel üks inimene. Teda ma hästi ei tundnud ja ta oli võibolla mängimise jaoks liiga vana. Küsisin talt, kas ta ka mängib. Hakkasime mängima. Parem tundus olevat minu seis, aga ma hästi ei näinud seisu. Ühel käigul jätsin lipu ette ja vastane lõi selle ratsuga. Üks pealtvaataja ütles, et see otsustas. Minu meelest mitte, sest seis oli piisavalt keeruline. Aga edasi mängides kaotasin ajaga.

*
Läksin keemiatundi. Seal oli täna vähe rahvast. Kaks inimest tegi eksperimenti, rohkem inimesi seda tegema ei mahtunud ja peale minu ootajaid ka tunnis polnud. Mulle oli see eksperiment juba natuke tuttav, sest olin seadmeid ette uurinud. Tundus, et praegu ma midagi tegema ei pea ja võin laua peal magada. Siis saabusid teised ka tundi. Istusin ühe tüdruku koha peal ukse juures. Mõtlesin, kas pean nüüd kolima. Aga Tristan paigutas lauad ümber, nii et seniseid kohti polnud enam olemas. Teise õpetajaga keemia tundides oli Tristanil olnud kombeks istuda minu lähedal. Ta oli tundides mult sageli midagi õpitava kohta küsinud. Kontrolltööde ajal oli Tristan vaadanud õpetaja poole, kas ta ei näe, ja siis põrandal vedelevalt spikrilt maha kirjutanud. Mina lasin endale pigem halvema hinde panna kui maha kirjutama hakkasin, sest õpetaja oleks võinud ka näha. Aga Tristan oli nii intelligentne, et teadis alati, kas õpetaja näeb või ei näe. Kui õpetaja oleks siiski küsinud, mis Tristanil käes on, siis ta oleks arvatavasti vastanud, et mitte midagi, ja peitnud spikri riiete alla, kust õpetaja poleks otsinud. Läksin raamatupoodi. Raun oli mulle kirjutanud, et trükitud sai "Viimsete päevade" järg. Vaatasin, kas see on müügile võetud. Tundus, et see on pandud "Viimsete päevade" alla. Aga seal seda siiski polnud. Võibolla see pidi alles poodi saabuma, aga võibolla polnud "Viimseid päevi" ühtegi eksemplari ostetud ja siis võis pood järge ka mitte müüki võtta. Inimesed võisid vaadata, et ma vaatan enda nimega raamatu kaant. Mõtlesin osta veel erinevaid ajalooajakirju, aga mitte kõiki numbreid, vaid kolmest ajakirjast igaühest ühe. "Imelisest ajaloost" ei tahtnud ma osta viimast numbrit, vaid ümmargust 50-ndat. Selgus, et 50. number on müügil kolmes tükis. Ühes tükis oli eelnenud numbrite sisuregister, teine tükk oli pidulik ümmarguse numbri osa ja kolmas tükk tavaline osa. Nagu oli ka varem juhtunud, ei tahtnud need raamatuvirnad, mida ma puudutanud olin, enam püsti püsida. See võis tulla sellest, et mul olid käed higised ja tegid kaaned libedamaks. Kui ma virnasid kohendada püüdsin hakkasid järgmised ka ümber vajuma. Minu lähedal istusid noored, kes olid õppinud ajalugu. Nad vestlesid omavahel ajaloost. Äratas imetlust, et nad oskasid seda suuliselt teha, aga võibolla oli nende jutu sisu siiski mitteteaduslik jama.