Paberblogid

Võtan kaustiku, kuhu kirjutan õhtuti salajasi asju. Mõtlen, et vargad võivad selle kaustiku kätte saada, aga minu käekirjast nad ikkagi aru ei saa. Ja kui mõni teadlane pika uurimistööga käekirja lahti dešifreeribki, siis ei saa ta ikkagi aru, mida ma kirjutatuga öelda tahtsin. Täna tahan öelda seda, et paberile on parem kirjutada kui arvutisse. Panen pealkirjaks ühe poliitiku nime ja kirjutan, miks ma teda valisin. Ma valisin teda sellepärast, et tal on minuga sarnane mõtlemine. Võibolla on siis temal ka kodus kaustik, kuhu ta kirjutab. Kirjutan lehekülje pikkuselt sellest, kui sarnased me oleme, nina kuju on ka sarnane. Järgmisele leheküljele panen pealkirjaks ühe kirjaniku nime ja kirjutan, milliseid tema teoseid ma lugenud olen. Üks tema raamat meeldis mulle rohkem kui teised, aga teised olid ka head. Sellel paremal raamatul olid pildid ka paremad, kuigi need olid kunstniku, mitte autori joonistatud. Aga võibolla selle raamatu kirjutamise ajal töötas siiski kirjaniku pea nii palju paremini kui muudel aastatel, et ta ise valis hea kunstniku ja andis kunstnikule paremaid soovitusi, mida joonistada. Kirjutan ka selle kirjaniku sugulastest, et nemad on ka andekad. Kolmandale leheküljele panen pealkirjaks ühe putukaliigi nime ja kirjutan, kuidas need putukad on mind hammustanud, kus ma neid näinud olen ja miks ma nendes kohtades käisin. Kirjutan ka sellest, kuidas ma ise neid putukaid vigastasin ja et ma ei tea, kummal valusam oli. Neljandale leheküljele panen pealkirjaks ühe klassikaaslase nime ja kirjutan milliseid hindeid ta koolis sai ja kui õiglased need hinded minu arvates olid. Tema käitumishinnet ma ei tea, aga minu meelest ta erinevatel päevadel käitus erinevalt. Temal arvatavasti sellist kaustikut ei ole, sest ta rääkis nii palju televiisori vaatamisest, et tal vist ei ole kirjutamiseks aega. Kui olen neli lehekülge täis kirjutanud, siis võtan teise kaustiku ja kirjutan sinna, mida ma täna lugenud olen. Kirjutan, et lugesin seda kõike esimest korda, aga sellel oli varem loetuga sisulisi kattuvusi. Sellesse kaustikusse ma ei kirjuta lehekülje pikkuse järgi, vaid nii palju, kui mõtteid pähe tuleb. Ise oskan ma oma käekirja lugeda, aga täna seda oskust ei kasuta.