Protokolli kadumine

Olin ühes tööruumis ukse lähedal seina taga ja jälgisin läbi akna teisi töötajaid. Üks naine oli kaevanud, et inimeste lugupidamine tema vastu on vähenenud. Ta oli hakanud tegelema sellise teemaga, mis lugupidamist vähendas. Mõtlesin, miks mulle palka ei maksta, kui töötan teistega samas ruumis. Aga selles lugemissaalis käis ka üliõpilasi, kellele ei makstud. Mulle meeldis istuda viimases reas, kust sai teisi inimesi jälgida. Ees istusid inimesed, kes kaugele selja taha ei vaadanud, vaid pöörasid pead, et omavahel elavalt juttu ajada. Olin kunagi ühes õpperuumis ise ka nii teinud. Ma tahtsin üles leida ühte laulu. Mõtlesin, et võibolla leiab selle vastava ansambli koduleheküljelt. Ansamblid panid oma kodulehekülgedele oma paremad laulud, aga mitte liiga palju laule, mis nende hulgast õige otsimise tülikaks oleks teinud.

*
Mängisin pikal maleturniiril. Vahepeal vaatasin oma varasema aasta partiid. Seal olin tunginud vastase tagalasse. Vastane käis valge lipu a2. Või a1, kust see tulistas minu lippu. Aga teisel pool oma lippu oli mul esimesel real vanker, mistõttu ma ei teinud vastase lipust välja, vaid lõin vankriga f1 tuld. Vastane lõi vankri. Nüüd oli vist õige tulistada välja f1 odaga, nii et sellele oleks jälle kaks lööki. Mängisin ühe naisega. Tema kellanool kukkus. Nagu sellel turniiril oli korduvalt juhtunud, arvas vastane, et see tähendab ajaga kaotamist. Ütlesin talle, et mäng jätkub, lõpp on kell veerand. Algul saab poolteist tundi ja pärast poolteist tundi. Hakkasin oma sõnades kahtlema. Vastane läks protokolli ära viima. Mõtlesin, et aega tuleks juurde keerata ehk nii, et lõpp oleks noole kukkumine, mitte veerand. Aga keerama hakates võib keeramisel viga tulla. Ma sain rahulikult oodata, kuni vastaste seier kindlalt üle veerandi jõuab. Aga mõnes mängus võis juhtuda, et mõlema seier läheneb veerandile korraga, siis oleks parem, kui lõpp oleks noole kukkumine. Ma pidin protokolli ära andma, sest olin võitja, aga ei leidnud enam laual olevate paberite hulgast praegu lõppenud mängu protokolli. Seal oli vanu protokolle. Otsisin nende hulgast praegust, aga ei leidnud. Nii võisin saada veel kaotuse. Võibolla oleks piisanud sellest, kui oleksin protokolli uuesti kirjutanud, kas vastase pealt maha või mälu järgi, kuigi ma polnud kindel, kas mul on mäng peas. Võtsin sahtlist veel paki vanu protokolle. Kuulsin rääkimas noori mängijaid, kes olid nooruse tõttu veel kurjad. Nad tundusid rääkivat minust, et keegi peab ennast eeskujuks, aga ei oska üldse mängida. Ma ei saanud aru, mis mu mängul viga on, kui olin kogunud punkte korralikult, neid ainult kahes mängus ära andes. Ei teadnud küll, kuidas järgmine mäng läheb. Ebameeldivused protokolli kadumisega võisid järgmise mängu tulemust rikkuda.