Esimene ja viimane klass

Sain tagasi oma lõpukirjandi. Selle erinevaid osi oli eraldi hinnatud. Osad hinded olid kolmed ja osad neljad. Mustandil tundusid olevat paremad hinded kui puhtandil. Neljasid oli hea vaadata, kuigi võibolla polnud neid kirjutanud õpetaja, vaid kaasõpilased. Üldhinne tundus siiski olevat neli. Olin kirjutanud natuke üle kahe suure lehekülje, kas lühiduse eest hinne alla ei läinud? Aga meile oli öeldud, et tuleb kirjutada kaks kuni neli lehekülge. Rohkem ei antud üldse paberit, et keegi pikemalt ei kirjutaks. Aga esimene variant võis nässu minna ja võis tekkida vajadus uut alustada. Minu selja taga istusid Krister ja Artur. Pöörasin näoga nende poole. Meenutasin Kristerile tema esimese klassi kirjandit, kus ta oli arutlenud, keda üks tegelane hindab, kas Hitlerit või ühte teist inimest. Krister naeris. Praegu ta poleks enam nii kirjutanud. Lahkusin klassist ja läksin fuajeesse. Nägin Partsi. Ta ütles mulle tere. Seejärel nägin Kuuske. Mõtlesin rääkida, et suurem osa inimesi, kelle ma koolis ära tunnen, on maletajad. See võis tulla sellest, et malet mängides on teise inimese pea lähemal ja jääb paremini meelde. Aga maletajate arv meie koolis oli ka kasvanud. Varem oli tekkinud küsimus, kas saame kooli võistkonna kokku, aga nüüd oleks saanud mitu võistkonda. Kuna meil oli parem kool, siis oli mõni maletaja meie kooli õppima tulnud ja mõni külastas selle ruume vabal ajal. Vaatasin stendi ja seejärel läksin klassi tagasi. Klassis minu pinginaaber Sander ütles, et tal on pastakas kadunud. Nägin laua all mingit pastakat ja ütlesin Sandrile, et ta vaataks laua alla. Seal oligi tema pastakas. Selle olid sinna visanud Krister ja Artur. Õpetaja rääkis Kristerile, et ei ole harjunud, et vabas Eestis selliseid kirjandeid kirjutatakse.