Jalgpall suvilaõuel

Kõndisin üle Toomemäe. Oli küsimus, kuidas ühte teost tõlkida. Jõudsin saali, kuhu olid kogunenud inimesed, kes selle tõlkimisega tegelesid.

*
Olin haiglapalatis. Sisse astus üks meditsiinitöötaja, kes pakkus kõigile palatisolijatele tablette. Seni ma polnud pidanud rohtu võtma. Ma ei teadnud, kas selle võtmisest oleks kasu või kahju. Haigust, mida ma põdesin, oli iseloomustatud, et sellega võib toimuda paranemine, aga paranemisele võib uuesti järgneda juba püsiv seisundi halvenemine. Ma ei teadnud, kas nii väikseid kannatusi nagu minul loeti halvenemiseks.

*
Olime Peedul ja mängisime kolme vennaga jalgpalli. Mina olin ühel poolel ja vennad olid vastu. Lõpuks küsisin, miks just mina pean üksi olema, kui ma pole kõige tugevam. Otsustati, et üks vend tuleb minu poolele. Kõigepealt tuli mõelda, milline. Tõnu trampis saabastega muru peal, nii et muld tuli välja. Ise ta polnud veel selja taha vaadanud ega seda näinud. Siis sõitis ta muru peal rattaga, aga ka ratta alt tuli muld välja.

*
Olin ühes suures majas, kus pidi algama maleturniir. Varasematel aegadel olin selles majas ekselnud, aga nüüd oli tee peaaegu selge. Leidsin riidehoiu ja panin jopi sinna. Üks mees küsis, kas pärast riidehoiust riided kätte ka saab. Vastasin, et mängusaali ei sobi jopiga minna. Tegelikult võis mul mängu ajal külm hakata.