William Z. Foster. Ingliskeelse raamatu „Ameerika poliitilise ajaloo peajooned“ tõlge vene keelde. Moskva 1953, originaal New York 1951. Praegu loetud lehekülgi 262–602, kokku 919 lehekülge.
Kirjutasin juba varasemal aastal raamatu esimesest kolmandikust. Eelmise aasta sügiseni lugesin raamatut mõnel päeval jupphaaval edasi, talvel ja kevadel oli vaheaeg, tänavu suvel lugesin teise kolmandiku lõpuni igapäevase raamatuna.
Ükskord lugesin raamatust Aafrika ajaloo kohta, et Aafrika majandus ei jõua kunagi Euroopa omale järele, sest Aafrikas on teistsugune kliima ja teed lagunevad kiiresti. Nüüd loetud raamatus oli sarnane mõte, et Ameerika Ühendriigid on rikkamad kui kõik Ladina-Ameerika riigid kokku, sest Ladina-Ameerikas on ebasobivam kliima ja Tšiilis takistavad transporti mäed. Mõnes riigis on ju osatud mäetööstust arendada, Uurali tähtsustamine Nõukogude Liidus peegeldub H. Runneli iroonilistes luuleridades umbes sõnadega: “Me kasvame kokku Koolaga / ja Uural on eriti kallis, / nemad aitavad meid ju soolaga / ja annavad abi metallis.”
Foster kirjutab, et indiaanlased oskasid paremini põldu harida kui pärast neid tulnud valged. Raamatust “Maailma roheline ajalugu” ma mäletan, et selle autori arvates on mõnes piirkonnas toimunud põllumajanduse tagasiminek maa väljakurnamise tõttu. Praegu tahavad looduskaitsjad päästa Brasiilia vihmametsi, aga Foster veel kahetseb, et rohkem viljakat maad põllumaaks ei ole muudetud.
Raamatu esimesest kolmandikust ma lugesin välja, nagu oleksid indiaanlased olnud orjad peoonide nime all. Raamatu teises kolmandikus tuleb autor selle teema juurde tagasi ja ütleb, et peoonide õigused olid siiski suuremad kui orjadel. Indiaanlasi muudeti algul samuti orjadeks, aga hiljem said nad peoonideks, samuti võis neeger olla pärast orjusest vabanemist peoon. Peoone ei nimetatud kõigil maadel peoonideks, teistes Ladina-Ameerika maades kasutati nende kohta muid sünonüüme.
Raamatu esimest kolmandikku lugedes arvasin, et Foster on kõigi revolutsioonide poolt. Edasi lugedes selgus, et kõiki revolutsioone ta siiski õigeteks revolutsioonideks ei pea, ta hindab vaid selliseid, mille käigus toimub varade ümberjagamine. Üks revolutsioon, mida ta hindab, algas siiski aastal 1910 Mehhikos, seal jagati maid ümber.
Euroopa ajaloost mäletan, et Franco kasutas tiitlit caudillo. Kuid Foster teeb ka sellest sõnast üldmõiste, Ladina-Ameerikas olevat caudillosid olnud juba enne Mussolinit ja Francot.
Mäletan, et aastal 2000 lugesin oma konspekti Itaalia fašismi ajaloo kohta ja üks autor väitis, et fašistlik liikumine võitles rohkem anarhismi kui kommunismiga. Kuna kõigil autoritel sellist väidet ei ole, hakkasin vahepeal juba kahtlema, kas ma sain õigesti aru. Aga Foster eristab kolme vasakpoolset jõudu – sotsiaaldemokraatia, sündikalism ehk anarhosündikalism ja kommunism. Sündikalism olnud populaarne üldse romaani maadel, nii Euroopas kui ka Ameerikas. Sündikalism levis maadel, kus kõigil ei olnud valimisõigust ja anarhistid korraldasid valimas käimise asemel ametiühingute kaudu streike. Raamatu kirjutamise ajaks oli sündikalismi populaarsus juba langenud ja ka sotsiaaldemokraatia populaarsus oli kommunistide oma ees taganenud. Mäletatavasti pärast Ida-Euroopa kommunismist vabanemist langes veelgi rohkem kommunismi populaarsus, endistest kommunistidest võisid saada sotsiaaldemokraadid või ka muude parteide liikmed.
Foster nimetab raamatus ka ennast kui ühte Ameerika kommunistliku partei juhti. Kommunismi kiitmise kohapealt ei ole raamat tõepärane. Autor ütleb, et aastal 1929 alanud ülemaailmne majanduskriis tõestab, et kommunistidel on õigus. Kommunism ei olnud ju ainus alternatiivne õpetus. Foster kirjutab, et Ameerika Ühendriikides suri inimesi nälga, aga Nõukogude Liidus majanduskriisi ei olnud. Minu teada suri siiski Nõukogude Liidus erinevatel aastatel veel palju rohkem inimesi nälga, oli ka tahtlikku nälga suretamist. Ei saa öelda, et seda Läänes keegi poleks teadnud, minu tõlgitud Sorokini raamatus oli inimsöömisest Venemaal juttu, see oli juba ilmunud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar