Läksime hambaarsti juurde. Isa pääses kohe arsti juurde sisse, mina jäin oma arsti ootama. Kaasas oli ka ema, kellel täna vastuvõtu aega ei olnud. See oli hea, sest kui mina ja isa oleksime korraga kabinetis olnud ja isa oleks enne välja tulnud, siis ta ei oleks saanud koos minuga koju minna, aga nüüd koos emaga sai. Ooteruumis ravis ühe hambaarsti laps oma hambaarstist vanema hambaid. Vaatasin, kuidas ta seda teeb. Augu põhjas oli kaariest ja laps vähendas seda puuriga. Mida rohkem puurida, seda suuremaks arve läks. Lõpuks lapsevanem katkestas puurimise ja andis töö teisele täiskasvanule üle. Laps ütles, et augu põhja oli veel natuke kaariest jäänud, ta oleks tahtnud selle ka ära puurida. Pille tõstis raamatuvirnu ümber, et endale teed teha. Saabus minu kord eksamit anda. Andsin seda trepil. Alustasin juttu, et mul ei tule praegu meelde, kes üks ajalooline isik oli, täna hommikul ma seda veel mäletasin. Komisjoni liikmed kuulasid minu juttu vaikides. Nad oleksid saanud kohe kahe ära panna, aga kui ma muid asju teadsin, sai mulle ka muu jutu tõttu kõrgema hinde panna. Rääkisin, et kui uurida rahvuslikku liikumist, siis saab teema valida erineva laiusega - saab uurida Eesti ja Läti rahvuslikku liikumist võrdlevalt või ainult ühe Eesti linna rahvuslikku liikumist. Ma ei teadnud, milliseid lauseid ma võin alustada, sest ei teadnud ette, kas mulle tuleb meelde, kuidas lause lõpetada. Kartsin ka, et mu hääl on liiga vaikne ja komisjon ei kuule. Komisjon istus üsna mu selja taga ja ei pruukinud suu liikumist ka näha. Mõtlesin, et Grenzsteinist ma oskan pikalt rääkida. Hakkasin rääkima, et pole selge, kas Grenzstein oli venestaja. Sisemiselt ta võibolla ei olnud.
*
Mul oli täna öösel väga vähe und. Läksin ühte väiksesse hoonesse, kus vahetasin riideid. Hoone ees oli kolm poissi, kes võisid peksma hakata, aga seda nad siiski ei teinud. Tulin hoonest välja ning tegin hoolega ettevalmistusi, et kõnniteeservast üles saada.
0 vastukaja:
Postita kommentaar