Ranitsas ja raamatutes

Vend küsis ühe riiuli all oleva ranitsa kohta, kelle oma see on. Kaks ranitsat olid minu omad, aga kolme ranitsat mul ei olnud, üks oli ilmselt tema oma. Tõmbasin kahtlase ranitsa lahti. Seal oli kasutamata koroonamaske ja söömata jäänud toitu. Vennal oli selle ranitsa kasutamine pooleli jäänud ilmselt siis, kui ta koroonasse haigestus. Nüüd tuli vanaks läinud asjad ära visata, et need tervist ei kahjustaks. Või järele mõeldes köögi rohukapis marlisidet hoiti ka kaua, aga see ei hakanud tervist kahjustama. Läksin taha tuppa põrandale lugema. Paljud ajaloolased kirjutasid raamatuid, aga mina ainult koostasin neid ja kirjutasin neile saatesõnasid, mis oli mulle jõukohasem. Ma ei teadnud, kas minu nimi pannakse entsüklopeediasse. Kuna olin koostanud hulga raamatuid, oleks saanud mind nimetada hulgas entsüklopeediaartiklites. Üks arvustaja oli kirjutanud ühe minu raamatusaatesõna kohta, et see on kehv. Teine arvustaja oli sama saatesõna suhtes viisakam ja isa seda suulises jutuajamises ka kehvaks ei pidanud. Vend tuli mulle taha tuppa järgi ja vehkis haamriga. Ütlesin talle, et ta ei vehiks, ta on mulle nii lähedal, et ma saan pihta. Võtsin talt haamri ära ja ütlesin, et enne tagasi ei anna, kui ta kaugemale läheb. Teine võimalus oli, et sain ka ise oma tuppa tagasi minna.