Kohaviidad avariiulile

Olin ülikooli raamatukogus. Mina ja teised lugejad rääkisime töötajale, et me ei leia riiulist raamatut, mis peaks seal kohaviida järgi olema. Töötaja tuli meiega lugemissaali kaasa ja rääkis, et see raamat on olemas. Ma ikka ei näinud. Ütlesin töötajale, et lugemissaalis rääkimine ei olnud ju lubatud. Pobisesin midagi ka ise vahet pidamata, aga palusin seetõttu ühelt lugejalt vabandust. Üks poiss vaatas, mis raamatud mul kotis on ja ütles, et küll ma jõuan palju raamatuid lugeda. Vastasin, et ma laenutasin need, aga sellepärast ma neid kõiki veel ei loe. Või osad on mul juba läbi, aga ma ei anna neid veel tagasi, sest võibolla tahan neile viidata. Ma olin sama kohaviita kirjutanud üles mitu korda, aga erinevates kohtades olid numbrid erinevad. Otsisin laenutada soovitavat raamatut edasi. Otsisin ka sealt, kuhu kohaviit ei näidanud, sest keegi võis olla selle valesse kohta pannud. Üks raamatukogu töötaja tuli järjekordse lugejaga, kes otsis seda sama raamatut, aga samuti ei leidnud. Töötaja vaatas riiulit ja ütles taas, et see raamat on olemas. Ma ikkagi ei näinud. Ja kui olekski olnud, oleks ainsa eksemplari saanud nüüd see teine lugeja, mitte mina.