Sõitsime rongis. Ütlesin, et ikka ei ole veel Tallinn. Peale tuli üks kuulus mees. Ta oli endiste aegade tegelane, ma imestasin, et ta ikka veel elus on. Ema läks tema juurde ja ütles sellele mehele, et ta arvaks ära, mitu viga me tema teksti toimetades tegime. Mees pakkus, et 15. Olime ühes majas, kus algas raamatuesitlus. Mees rääkis paar lauset ja ütles siis, et me jätkaksime ise. Torkasin kogemata äädikapudelisse noaga augu. Mõtlesin, et minu tegu saab nimetada karuteeneks. Üks tüdruk ütles, et pudeli katkiminekust pole midagi, ta pani pool liitrit äädikat ühele toidule ja pool liitrit teisele. Ma olin varem ka sellisest teost lugenud, aga olin pidanud seda liialduseks.
*
Tahtsin malelauda pildistada. Otsisin selleks sobivat fotoaparaadirežiimi. Kruttisin kõik režiimid läbi, aga paremat ei leidnud kui mustade ja valgete asjade kontrasti suurendav. Ma ei pildistanud veel, vaid otsisin uuesti. Keerasin fotoaparaadi ekraani lahti ja see tundus katki minevat. Hoidsin seda veel käega küljes. Fotoaparaat oli 12 aastat vastu pidanud, aga nüüd tundus katki olevat. See võis tulla sellest, et keerasin ekraani lahti liiga suure nurga all, 180 kraadi, mitte 90, nagu ette oli nähtud. Artur tahtis fotoaparaati enda kätte, aga ma ei tahtnud katkist asja anda. Siis hakkas tunduma, et see ei olegi katki, vaid oligi ette nähtud, et ekraan on ülejäänud aparaadiga ühendatud vaid juhet pidi. Vennad püüdsid mind õpetada. Ütlesin neile, et minge kõik minema. Kartsin, et nad lähevadki ja jään nüüdsest üksi. Aga nad ei läinud. Ütlesin, et ühe foto tegemise käigus hävib kõik. Hakati katma peolauda ja selle käigus läksid nupud põrandal olevalt malelaualt maha. Hakkasin valgeid nuppe uuesti peale panema. Klaus tahtis mind aidata ja hakkas nuppe laua teise otsa panema, aga samuti valgeid, mitte musti. Pühkisin valesti pandud nupud laualt maha ja ütlesin, et kui ta õigeid nuppe ei pane, siis ärgu pangu üldse. Ma oleks saanud sinna kohe õiged nupud asemele panna, aga seda ma ei teinud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar