Narkolepsia

Lugesin vikipeediast narkolepsia kohta ja vaatasin, et mul on osad selle sümptomid olemas, aga mitte kõiki. Seal öeldi, et enamikul haigetel ei olegi kõiki sümptomeid korraga. Ma olen sageli päeval unine, unehoog võib tulla äkki ja päevane uinak värskendab sageli vaid lühiajaliselt. Samuti esineb mul unenäotaolisi kujutluspilte kohe uinumise hetkel või ka enne täielikku uinumist. Vikipeedia järgi narkolepsia korral sellised unenäotaolised seisundid on sageli hirmutavad, aga minul on nad meeldivad. Ja korralikumaid unenägusid näen siiski hommikupoole ööd. Üks narkolepsia sümptom olevat, et ei suuda ennast ärgates liigutada, seda mul ei esine. Narkolepsia korral esinevat segaselt rääkimist, minu hääldusest ei saada sageli aru, aga mul on ka muud liigutused peale suuliigutuste ebatäpsed.

Sobimatud

Mind kutsuti kodust kaasa. Asusime hulgakesi teele. Pidime minema sõjaväkke. Tee peal mulle meenus, et ma olen sõjaväest vabastatud. Kui väeossa kohale jõudsime, ütlesin, et ma lähen toon kodust vabastuse kohta tõendi. Üks tüdruk vastas, et tõesti, siin on voodeid kaks korda vähem kui inimesi ja ühe võrra veel vähem, mulle see ei sobi.

*

Istusin K. Aru loengus. Ta rääkis, et tänapäeval on lai valik elukutseid, kes ei sobi ajakirjanikuks, see saab hakata blogijaks. Kõneleja lisas, et kes tuleb ilma riieteta loengusse, see ajakirjanikuks ei sobi. Mõtlesin, et minu kohta see vist ei käi, sest mul on pidžaama seljas.

Turniir maalidega

Tänasel kiirmaleturniiril sai esikoha Põdersalu, kes võitis kõik partiid. Viimases voorus oli mul tema vastu enametturiga lipulõppmäng, aga soovides etturit lippu viia jäi olemasolev lipp vastase etturi löögi alla.

Kahte värvi munad

Valged ja pruunid munad pandi kõrvuti. Aga kuna pruunid munad olid paksema koorega, siis läksid valged munad katki.

Sitsiilia sadam

inimene – arvuti

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rc6 4. 0-0 Od7 5. d4 Rf6 6. Ve1 cd 7. Rd4 Rd4 8. Od7+ Ld7 9. Ld4 e5 10. Ld3 Oe7 11. Rc3 0-0 12. Og5 Vfc8 13. Of6 Of6 14. Rd5 Og5 15. c4 Lg4 16. f3 Lh5 17. Vad1 Vc5 18. b3 Vac8 19. a4 Kh8 20. Rc3 Vd8 21. Rb5 a6 22. Rc3 Vc6 23. Rd5 Vdc8 24. Re3 b5 25. ab ab 26. cb Vc3 27. Ld6 Ve3 28. Ve3 Oe3+ 29. Kh1 f6 30. b6 Of4 31. h3 Le8 32. b7 Vb8 33. Ld7 Ld7 34. Vd7 h5 35. Vc7 Kh7 36. b4 Od2 37. b5 Oe1 38. Kg1 Og3 39. Kf1 Kg6 40. Ke2 Oh2 41. Kd3 Og1 42. Kc4 h4 43. Kd5 f5 44. Kc6 fe 45. fe Vf8 46. Vc8 Vf6+ 47. Kd5 Oa7 48. b8L Ob8 49. Vb8 Vf2 50. b6 Vg2 51. b7 Vb2 52. Kc6 Vc2+ 53. Kd7 Vb2 54. Kc7 Vb3 55. Vc8 Kg5 56. b8L Vb8 57. Kb8 Kf4 58. Vg8 Ke4 59. Vg7 Kf3 60. Kc7 e4 61. Kd6 e3 62. Ve7 e2 63. Kd5 Kf2 64. Kd4 e1L 65. Ve1 Ke1 66. Ke3 ja must sai 85. käigul mati. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 44 minutit 7 sekundit, mustal 1 tund 58 minutit 37 sekundit.

Veoauto kannul

Üks veoauto sõitis emal kannul. Mulle hakkas tunduma, et sellepärast, et ema veab teda ise nööriga järel. Lõikasin nööri läbi. Nüüd hakkas see auto mind jälitama. Kõndisin sinka-vinka, et ta mulle otsa sõita ei saaks.

Värvilised variandid

 

Mul on sellest pildist nüüd salvestatud neli varianti. Esimese variandi tegin oma käega joonistusmasinaga mustvalgena ja avaldasin eile. Teisel variandil lisasin tehisintellektiga Copilot värvid, see on selle postituse alumine pilt. Kolmandaks palusin tehisintellektil värvilist varianti varjutada, aga ta tegi lihtsalt pildi tumedamaks. Selgitasin uuesti teises sõnastuses, et soovin varjude lisamist. Tehisintellekt alustas ülesande täitmist, aga katkestas selle ja kustutas esialgse visandi ära. Seejärel võtsin uuesti oma algpildi ja palusin sellele lisada varjud, selle pildi avaldasin täna varasemal kellaajal. Lõpuks võtsin uuesti oma algpildi ja palusin sellele lisada nii varjud kui ka värvid, valmis nüüdse postituse ülemine pilt.

Varjutatud pilt

Uued arengud

Pidin sõitma ühele üritusele. Üks mees tahtis, et ma enne ürituse toimumiskoha lähedal tema majast läbi käiksin. Ta tahtis selle maja mulle pärandada. Mõtlesin öelda, et ei ole kindel, kumb meist enne sureb. Lisaks ma ei tahtnud elukohta vahetada.

*

Olin ühes majas. Lõin seal reketiga pingpongipalli selleks mõeldud spetsiaalsesse käiku. Varem ma olin pingpongi mängida osanud, aga nüüd olid loodud raskemad tingimused. Oskasin küll lüia palli reketiga vastu käigu tagaseina, aga tegelikult reeglite järgi tuli lüia palli lauapõrkega ja seda ma ei osanud.

*

P. Simson teatas, et ta on kirjutanud ühe raamatu. Puhkes suur aplaus. Mõtlesin, et plaksutajad ei ole ise seda raamatut näinud ja ei tea, kas see on hea raamat. Edasi mõtlesin, et kui raamat on lähimast poliitilisest ajaloost, siis selles valdkonnas on Simson tegelikult asjatundlik.

Barokkjutt naksitrallidest

Oli kord üks linn, kus elas mitmesugust rahvast: häid ja halbu inimesi, eestlasi ja venelasi, karvaseid ja sulelisi. Selles linnas kohtusid ühel suvepäeval kolm pisikest mehikest, kes ei olnud varem kunagi kohtunud, aga nüüdsest oli nende tee ühine, sellele mõttele viis neid nende sarnane kasv ja see, et igaühel neist oli mingi veidrus, mida suurtel inimestel ei olnud. Üks neist oli riietatud muhvi, mida suured inimesed kandsid vanasti vahel käe ümber, aga selle naksitralli kasv oli väiksem ja muhv mahtus tal ümber kere, võibolla oli küll tegemist keskmisest suurema muhviga. Teine naksitrall  oli loodushuviline ja nägi välja, nagu oleks ta ka ise taimne loodus, tal kasvasid habeme sees sammal, põdrasammal ja pohlad, küllap seal oli ka vett ja putukaid. Teine naksitrall moodustas esimesele kontrasti, sest esimene oli masinate ja kultuuri huviline, teine eelistas neile eluvaldkondadele metsikut loodust ja automürinale vaikust või linnulaulu. Kolmas naksitrall moodustas kahele esimesele kontrasti sellepoolest, et kui esimene juhtis autot nagu täiskasvanu ja teine kandis pikka habet nagu vana mees, siis kolmas meenutas neist kõige rohkem last, talle oleks veel meeldinud mängida laste mänguasja ragulkaga ja ta oli endal kingad eest pooleks lõiganud nagu pahandust tegev laps. Aga selle poolest olid nad kõik nagu lapsed, et nad olid väikest kasvu ja neile maitses jäätis, kuigi tavaliselt keegi ka ei ütle, et täiskasvanu ei võiks jäätist süia või et täiskasvanute hulgas ei oleks kääbuseid.

Neid mehikesi võiks esimesel hetkel pidada kuradikesteks ja seega tumedate jõudude esindajateks, aga tegelikult hoolimata kuradikesi meenutavast välimusest nad olid kõik väga hea iseloomuga, seega iseloomu poolest pigem inglid. Nende tegudest räägib rohkem kui üks raamat, mul on siin ainult raamatututvustus, aga eriti lastele kõlbavad ka need raamatud läbi lugeda, autor on väga andekas lastekirjanik, kuigi ta on kirjutanud ka ühe punasema lasteraamatu, aga aeg oli selline ja ka raamatu tegevusaeg, oli nii kommunismi kui ka natsismi toetajaid, naksitrallide raamat ei ole poliitiline, või siis esindab see rohelist ideoloogiat lõpuloosungiga, et looduses peab valitsema tasakaal, täpsemalt on see esimese köite lõpuloosung, aga alati saab järje kirjutada.

Naljajutt Kalevipojast

Räägitakse, et lapsi toob kurg, aga vana Kalevi tõi Eestisse kotkas. Mitte küll noka või küünte vahel, vaid Kalev istus kotka seljas. Kalev sai ühe eesti tüdruku naiseks.

Üks teine tüdruk abiellus tähega, sest arvas, et täht on püsivamalt paigal kui kuu või päike. Ta ei mõelnud, et kui selle tähe ümber on tiirlemas planeete, siis võivad ka seal olla tähetõusud ja täheloojangud.

Kalevi naist Lindat ei häirinud, et Kalev ei olnud kogu elu ühel maal paigal. Kalevi surma järel ei tahtnud küll Linda uue kosilasega Soome kaasa minna, Linda ise eelistas elada ühel maal. Võibolla nooremana Kaleviga oleks kaasa läinud, aga kahte inimest oleks kotkal vist liiga raske kanda olnud.

Kalevi ja Linda abielust sündis kolm poega. Tuntud eepose pealkirjaks on pandud "Kalevipoeg", aga täpsem pealkiri oleks "Üks Kalevipoegadest".

Nüüd nimetatakse Kalevipoegadeks Soomes tööl käijaid, aga Eestist minema kolisid kõnealusest perest ainult kaks vanemat poega.

Vahel käis ka noorem poeg reisidel. Aga lõpuks ta leidis, et kõige parem on kodus.

Kui vana Kalev ka nii oleks mõelnud, oleks Kalevipojad sündimata jäänud. Nende asemel oleks sündinud nende poolvennad või poolõed.

Noorim Kalevipoeg läks eepose lõpus ka pooleks, tal tulid jalad alt. Ja seda veel soomlase needuse tõttu. Kalevipoeg oli ju Soome päritoluga.

Tragikomöödia

(Kaasautor Copilot.)

Ühes asutuses oli münte rohkem kui põrandapinna ruutmeetreid. Kui ma seda nägin, ütlesin, et minul on veel rohkem. Ma ei öelnud seda ametlikul, vaid sentimentaalsel toonil. Mul oli rahakotis käibivaid münte, mis klõbisesid nagu väikesed lootusetükikesed, ja plekist kohvipurgis terve arheoloogiline leiukoht — Nõukogude kopikad, Eesti sendid, isegi üks Soome penn, mille päritolu ma ei mäletanud.

Võtsin rahakotist oma mündid välja, et näidata, et ma pole mingi suvaline sentide koguja. Aga neid oli nii palju, et nad otsustasid kollektiivselt enesetapu teha ja hüppasid peost maha. Mõned veeresid nii kaugele, et oleks võinud arvata, et neil on plaan põgeneda.

Ütlesin, et vahepeal polnud mul üldse münte. Aga siis olin maksnud 200-eurosega. Mind oli vaadatud, nagu oleksin tulnud kuu pealt, ja mulle oli makstud tagasi... sentides. Üle saja euro väärtuses. Ma ei tea, kas see oli kättemaks või etendus.

Hakkasin münte maast üles korjama, nagu oleksin maha pillanud oma elu killud. Üks poiss ulatas mulle ühe mündi. Ütlesin aitäh, kuigi oleks tahtnud öelda: „Kas sa tahad lapsendada ka ülejäänud?”

Aga siis avastasin, et mu enda talla all oli veel münte. Tundsin end nagu rahaline Gulliver, kes on sattunud lilliputide rahavahetuspunkti. Jätkasin korjamist. Algul tahtsin rahatükke pihku võtta, aga sain aru, et mu peopesa ei ole nii suur nagu pank. Võtsin kilekoti.

Kilekoti põhjas oli auk. Väike, peaaegu tühine. Mõtlesin, et mündid ei mahu sealt läbi pudenema. Kui just see auk ei otsusta raha raskuse all, et nüüd on aeg kasvada. Tragöödia algab sageli väikese praona.

Käerõngad

Pikamaajooks

Jõudsin maratoni finišisse. Jooksin edasi, et koju minna.

Kolmas raamat Hermannist

A. Everaus, A. Ritsing. „K. A. Hermann 1851–1909. 1996. 145“. Greif, Tartu 1996. 32 lehekülge.

Sellel raamatul on rohkem autoreid kui tiitellehele lühendatult ja lõppu pikemalt märgitud Arnold Everaus ja Alo Ritsing. Hermanni kirjutatud nootide puhul on toodud ka laulusõnade loojate nimesid, keegi on teinud pilte ja ülevaate Hermanni järeltulijate viiest põlvkonnast ning luuletusi on kirjutanud tema lapselaps Asta Blumenfeld.

Hermannil oli hulk tegevusalasid ja mõne järglase elukutse langeb Hermanni ühe või teise harrastusega kokku. Nagu Hermann püüdis anda välja entsüklopeediat, on üks järeltulija töötanud ENE toimetuses. Nagu Hermann oli helilooja, on ka üks järeltulija muusikaalase haridusega. Nii nagu Hermann oli seotud teatriga, on ka üks hilisema põlvkonna esindaja töötanud teatrimajas.

Järeltulija osalusel valminud raamatu toon on veidi kiitvam kui varem loetutel. Hermanni eluloo osa on kirjutanud Everaus. Kui varem olen lugenud, kuidas Hermann ennast liigselt killustas, siis siin öeldakse, et filosoofid ei ole veel selgeks vaielnud, kas parem on mitmekülgsus või ühekülgsus. Mulle tundub, et vaja on mõlemat tüüpi inimesi. Ja see sõltub inimese ajuehitusest, kumb tee talle paremini sobib. Hermanni ajal nõudis mitmekülgsust lisaks ajastu. Kui ta ei saanud palgata suurt ajalehetoimetust, pidi ta ise mitmekesistel teemadel kirjutama.

Hermann ei olnud mitmetahuline ainult vaimse töö alal, vaid on õppinud ka erinevaid füüsilisi töid. Tema isa oli sepp ja isa käest omandas ta sepatööoskused, lisaks on teda haritud rätsepa ja kingsepa ameti alal. Ta ei saanud osalt liiga kõrge vanuse tõttu muusikakonservatooriumisse sisse ning pidi piirduma eratundide ja iseõppimisega. Aga ma tean, et mõni inimene jõuab niiviisi just kaugemale. Paul Keres jõudis iseseisvate maleõpingutega kaugemale kui ülikoolihariduse abil.

Iseseisvalt õppijale on kergem omistada asjatundmatust. Ent siin raamatus on toodud helilooja Vettiku tsitaat, et need, kes Hermanni muusikakirjutajana kritiseerivad, ei ole ise sama püsiva väärtusega heliteoseid loonud.

Varem loetud raamatust lugesin välja, nagu Hermanni ema oleks surnud tema sünnitamise tõttu. Siin on täpsemalt öeldud, et surm ei saabunud kohe sünnituse päeval, vaid kaks nädalat hiljem.

Kuigi Hermanni raamatus kiidetakse, tuuakse välja ka tema nõrgem külg, et poliitika alal ta ei olnud kõige läbinägelikum.

Hermannist kui muusikategelasest on natuke juttu juba Everausi peatükis, lisaks on Ritsing kirjutanud sel teemal spetsiaalse osa. Kui keeleteadlaste välja antud raamatus arvati, et Hermann oleks võinud piirduda vaid keeleteadusega tegelemisega, siis Ritsing ütleb, et kõige rohkem on Hermanni kiidetud muusikainimesena. Ta oli nii muusikaajakirjanik, muusikaõpikute autor, rahvaviiside koguja, laulupidude organiseerija kui ka helilooja, mõnel juhul ka laulusõnade autor.

Ritsingu üldhinnang Hermannile kui muusikamehele on positiivne. Hermann pannud eestlased laulma. Siiski tuuakse välja ka nõrgemaid jooni, et lauleldus „Uku ja Vanemuine“ ei olnud kommenteerija arvates kõrgel tasemel ja et Hermanni viisid olid liialt saksamõjulised ning liiga vähe algupärased.

Vaatasin ka Hermanni noote. Kui juutuubist tema viise kuulates oli mulle jäänud mulje, et ta eelistab kirjutada kõrgeid noodimärke, siis selles brošüüris ma märkasin noodijoonestikust madalamale minevaid rohkem kui selles kõrgemale tõusvaid. Sama laulu piires võis küll esineda mõlemaid. Hermann kirjutas laule kahele häälele, kus erinevate häälte jaoks on erinevad märgid. Hermann alustanud segakooride viiside avaldamisega ja alles teiste palvel lisas hiljem juurde meeskooride laulud.

„Kalevipoja“ katkendi viisistuses on eelistatud madalamaid noote, laulus „Oh laula ja hõiska“ kõrgemaid. Laul „Süda tuksub“ tuletas mulle meelde, et kui ma õigesti mäletan, siis minu varases lapsepõlves käis perekond Uibo meie kodus vanu laulikuid küsimas ja huvi tunti selle laulu vastu.

Inglise kõneintonatsioonis läheb hääl lause lõpus üles ja see võivat mõjutada ka ingliskeelseid heliloojaid, mina instrumentaalmuusikat improviseerides olen eelistanud lõpetada madalama noodiga. Hermannil on vist mõlemat tüüpi lõppe, sellest brošüürist panin tähele, et vahel tal läheb hääl lõpus alla.

Maiustused

Ärkasin selle peale, et vend ütles oma voodis, et neeger on ebaviisakas sõna. Vastasin kohe, et ei ole. Vend kordas oma lauset ja mina kordasin oma vastust. Vend ütles, et juba palju aastaid tagasi kasutas keegi seda ebaviiskat sõna. Vastasin, et siis ei olnud keegi kuulnudki, et see ebaviisakas on. Lisasin, et ühes raamatus oli ühe tegelase nimi vist üldse Angoola. Varsti parandasin, et mitte Angoola, vaid Angoora. Parandust ei kuulnud enam see vend, sest ta oli eemaldunud, aga teine vend kuulis.

*

Peolauas tekkis ühe väikse tüdrukuga probleem. Võtsin ta seepeale sülle, viisin kööki ja andsin seal kommi. Kui ta ühe kommi oli vastu võtnud, pakkusin ka teist sorti. Üks vend tuli ja sülitas suust kommikaussi pähklikoori. Ütlesin, et seda ta ei oleks pidanud tegema. Vend seletas, et ta sülitas ainult ühe pähkli koored, ülejäänud pähklid, mis ta kaussi pani, on tarvitamata. Teine vend tahtis pildistada, kuidas ma tüdrukut süles hoian. Tüdruk küsis, miks ma ainult talle kommi pakun. Ütlesin seepeale seltskonnale, et tüdruk palus mul kõigile kommi jagada. Hakkasin jagama. Üks poiss võttis kõik kommid endale. Ütlesin, et nii ei saa, teised võtavad ainult ühe. Panin kaks kolmandikku komme kaussi tagasi. Viimasena pakkusin kausist esikus seisvale koristajale. Ütlesin, et ta võib võtta, kui tal käed puhtad on. Ta võttis kätega kausi servast kinni, aga ütles, et tal ei ole käed puhtad, ta ei söö. Nii jäi kaks viimast kõrvitsatükki minule. Aga mõtlesin, kas ma neid ikka söön, võibolla sattus kausi servalt koristaja kätelt tulnud kemikaali ka kõrvitsatükkidele. Kui ma ei söö, siis jään ma ainsana ilma.

Palju peenraha

Ühel asutusel oli palju münte. Ütlesin, et veel rohkem kui minul. Võtsin oma praegu käibivad mündid rahakotist välja, aga neid oli nii palju, et osad kukkusid peost maha. Ütlesin, et vahepeal ei olnud mul üldse münte, aga maksin siin asutuses 200-eurosega ja asutus maksis tagasi sentides. Hakkasin münte maast üles korjama. Ühe mündi ulatas mulle üks poiss. Ütlesin aitäh. Aga talla all oli mul veel münte ja jätkasin nende korjamisega.

Kasvanud maht

Olin ühe teksti juba varem avaldanud ja vähe laike saanud. Nüüd avaldasin sama teksti ilu pärast uuesti koos enda pildiga, aga sain ikkagi vähe laike.

Nimzo-India kaitse

arvuti – inimene
Käikude tagasivõtmisega.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Lc2 d5 5. a3 Oe7 6. Rf3 0-0 7. Og5 h6 8. Of6 Of6 9. e3 b6 10. Od3 dc 11. Oe4 c6 12. La4 Ob7 13. Lc4 Oa6 14. Lb4 Ve8 15. Vc1 Lc7 16. Re2 Ob7 17. La4 Vc8 18. b4 Rd7 19. Rc3 a5 20. 0-0 ab 21. Lb4 Va5 22. a4 Vca8 23. g3 e5 24. Rd5 Ld8 25. Rf6+ Lf6 26. Re5 Re5 27. Lb6 Le7 28. de Va4 29. f3 V8a6 30. Lc5 Lc5 31. Vc5 Va2 32. Vc4 Vd2 33. Vfc1 Vaa2 34. Vb4 Vg2+ 35. Kh1 Vh2+ 36. Kg1 Vag2+ 37. Kf1 Oa6+ 38. Vcc4 Oc4+ 39. Vc4 Va2 40. Kg1 Vhd2 41. Vc1 c5 42. f4 c4 43. g4 c3 44. f5 c2 45. Of3 Vb2 46. e6 fe 47. Kf1 Vb1 48. Ke1 Vh2 49. Og2 Vg2 50. Kf1 Vc1+ ja valge sai 56. käigul mati.

Lapsleiutaja

Üks laps rääkis tehisintellektiga. Aga lapsel oli hea fantaasia, ta ei lugenudki tehisintellekti vastuseid küsimustele, vaid mõtles neid ise välja. Ta mängis tehisintellektiga rääkimist ka ilma tehisintellekti avamata. Sama moodi tegi ta raamatutega. Enne raamatu alustamist mõtles ta välja selle sisu; kui raamat läbi oli, mõtles ta välja, kuidas see võiks edasi minna; seejärel mõtles ta ka, kuidas ta raamatu ümber teeks. Täiskasvanud olid õpetanud, et mõtlemine väsitab ja vastukaaluks tuleb teha füüsilist trenni. Laps tegeleski vahepeal jooksmisega. Joostes mängis ta vahepeal olümpiavõitjat ja vahepeal olümpiakaotajat. Lapsele meeldis mängida üksi, sest siis sai rohkem erinevaid reegleid välja mõelda kui teiste lastega koos mängides.

Ebatavaline maavärin

Öeldi, et algab maavärin ja me peame varju minema. Tundsin justkui tõukeid ja küsisin, kas maavärin juba käib. Koolis oli õpetatud, et maavärina ajal on hea piida all seista, püüdsin leida midagi sellesarnast. Koer oli jäänud järelvalveta ja võis omapead metsistuda. Kui maavärin lõppes, läksime maavärinate asutusse. Eestis ei olnud suured maavärinad varem esinenud, tundus, et see oli asutuse esile kutsutud. Asutus ütles, et nad tahtsid esile kutsuda, aga maavärin algas juba enne kui nad seda teha jõudsid.

Nõudepesemise laul

Lal-laa-la-la-lal
lal-laa-la-la-lal,
lal-laa-la-la-lal-lal-lal-lal-lal,
lal-laa-la-la-lal
lal-laa-la-la-lal,
lal-la-la-lal-lal-lal.

Pikk jalgsiminek

Ärkasin kirjanike suvilas. Mõtlesin, et enne päevariiete selga panemist loen kaks lehekülge raamatut. Istusin laua taha. Saabusid külalised. Ma ei tahtnud ennast neile pidžaamaga näidata. Selgus, et tegu polnudki nende külalistega, kelleks mina neid pidasin. Asusin jala Tartu poole teele. Kui olin juba tükk aega kõndinud, mõtlesin, et ma saan päikse järgi aru, kus on lääs. Jõudsin Põlvasse. Üks mees küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et ma ei tea, aga küll ma õige tee leian. Rääkisin, et vennad jäid ilma minuta maale, aga vast saavad nad hakkama, sest kaks neist on juba üliõpilased. Jõudsin bussijaama. Mõtlesin, et minu ranits oli vahepeal ühe klassivenna käes, aga loodetavasti ta ei varastanud mu ID-kaarti ära. See oligi alles. Läksin kioski juurde. Seal oli müügil kokakoola. Mõtlesin, et võibolla ID-kaarti ette näidates saab seda odavamalt, aga kui ma ei ole kindel, siis ma ei näita. Siis märkasin, et kokakoolat on müügil kahte sorti – üks noorematele ja teine vanematele. Otsustasin, et ma ostan vanemate inimeste oma.

Soolavesi

Pean tegema meresoolaga jalavanne. Olen õppinud, et liiga kange lahus võib küllastuda. Enne soolavee kaussi valamist panen klaaspurki supilusikatäie soola, lasen sooja vett peale ja segan seda lusikaga. Sool lahustub täielikult. Aga kui olen vee purgist välja kallanud ja purgipõhjast on järelejäänud veetilgad ära auranud, tekivad sinna soolaterad.

Sünnipäevad ajalehes

Kõndisin kodu poole. Läksin Võidu silla trepist üles. Leidsin trepilt kaks riideeset, mis tundusid olevat minu omad. Võtsin need kaasa. Olin need enne trepist alla tulles siia jätnud ja keegi polnud neid vahepeal ära võtnud.

*

Lugesin ühte enda pikka luuletust. Selles oli üks Euroopa Liidu vastane rida. Mäletasin, et mul on luulekogus "Uneriik" kolm Euroopa Liidu vastast luuletust, aga ma ei teadnud, kas lugeda seda nende hulka, kui selles oli Euroopa Liidu vastaseid ridu ainult üks. Siis selgus, et see luuletus ei olnud "Uneriigist", vaid minu viimasest luulekogust.

*

Emat huvitas ühe mehe vanus. Ütlesin, et teda õnnitleti sünnipäeva puhul üleeilse "Postimehe" eelviimasel leheküljel. Aga seda "Postimehe" numbrit välja otsides ei olnud õnnitlused eelviimasel, vaid tagant kolmandal leheküljel ja seda meest õnnitletavate hulgas ei olnud. Hakkasime õnnitluse leidmiseks numbritega ajas tagasi minema, aga ei leidnud kuskilt. Lõpuks pani ema vanad ajalehed ära, aga paar vana aastakäigu numbrit jäid ka minu lauale. Mulle tuli mõte, et võibolla ma ei näinudki seda sünnipäeva õnnitluste, vaid uudiste rubriigis.

Raamat Hermannist 2

„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. Loetud varem pooleli jäänud kohast lõpuni. Kokku 288 lehekülge.

Raamatu nüüd loetud osas sisalduvad Hermanni kirjutised ajaloo kohta, väljavõtted tema koostatud poolelijäänud entsüklopeediast ehk üleüldise teaduse raamatust, teiste kirjutised Hermanni kohta ning tema valikbibliograafia.

Ajaloolasena huvitab Hermanni eestlaste päritolu. Psüühikahäiretega inimene võib hakata kahtlustama igal pool vihjeid enda kohta, Hermann leiab sama moodi igalt poolt jälgi vanadest eestlastest. Tema arvates teeb meie esivanematest juttu mitte ainult Tacitus, vaid ka Herodotos. Kui eeldada, et eestlased olid muinasajal suur rahvas, siis vajaks seletamist, miks on uuemal ajal tegemist väikerahvaga.

Nagu loetud kogumiku koostaja pöörab esimeses järjekorras tähelepanu keeleteadusele, nii kirjutab ka Hermann oma entsüklopeedias filoloog Ahrensist pikemalt kui mõnel muul teemal. Kommenteerivuse poolest meenutab see kirjutis rohkem Briti Entsüklopeedia kui ENE artikleid. Toodud on ka esimese eestikeelse entsüklopeedia illustratsioone. Hermann mainib, et ta ei kirjuta seda teatmeteost üksi, kuid ei selgu, kes olid kaastöölised.

Artiklitest Hermanni kohta on kolm Artur Vahteri varem ilmunud raamatu peatükid ja ühe teksti on kirjutanud Benita Brambat Nõukogude ajal. Vahteri peatükkide teemad on Hermanni elukäik üldiselt, sama isik kirjamehena ning keelemehena, temast kui keeleuuendajast on kirjutanud samuti Brambat. Ingrid Heinberki koostatud valikbibliograafias on eelistatud sarnaselt keeleteadust muudele teemadele.

Hermanni eluloo kohta saab teada, et tema ema suri teda sünnitades. Ka Hermanni puhul nagu varem uuritud Masaryki juhtumilgi ei olda kindlad, kes oli tema bioloogiline isa. Hermann omandas välismaal doktorikraadi suhteliselt lühikese ajaga, aga selgub, et doktoriõppesse läks ta juba varem Eestis tehtud iseseisva töö tulemusi vormistama. Hoolimata kõrgest teaduskraadist oli tal esialgu raske tööd leida. Vahepeal oli tal palju lugejaid, aga lugejaskond kuivas vanemaks saades kokku ja Hermanni perekond jäi vaesusesse. Nagu Jannseni insulti, nii ka Hermanni surma püütakse seostada tema vastaste tehtud kriitikaga. Sellele võiks vastu väita, et teda oli laidetud ka varem, aga kohe see nii traagiliselt ei mõjunud.

Hermanni puhul on räägitud liigsest killustatusest, kuid Vahter toob välja tema suurt töövõimet. Üleüldise teaduste raamatu vajadust on Hermann ise põhjendanud sellega, et ka teised inimesed ei peaks olema liiga ühekülgsed. Krista Aru on pidanud Hermanni poliitikast kirjutajana liiga ettevaatlikuks, ent Vahteri arvates vastupidi tegi Hermanni ajakirjanikuna populaarseks tema julgus. Siin on ilmselt vahe, kas tähtsustada venestusperioodi või sellele eelnevat. Hermanni kui ilukirjaniku teemade hulgas pannakse esikohale armastus ja tema stiili iseloomustatakse hilisromantismina. Tema luuletustel olevat siiski tähtsus laulusõnadena, mitte iseseisvalt. Nagu Hermann ei mõistnud väiksema muusikahuviga inimesi, nii ei mõistnud ta ka vanapoisse. Osad abielu propageerijad on võibolla ära unustanud, et ei oleks lapsena ise ka abiellunud. Mõni inimene on lisaks masenduses, et ise tahaks küll abielluda, aga temaga ei taheta.

Hermannist kui keelemehest rääkivatest tekstidest Nõukogude ajal kirjutatu on kriitilisem ja uuem artikkel kiitvam. Mõlemad on nõus, et Hermanni välja pakutud uudissõnadest läks käibele umbes 12 protsenti, kuid vanem uurimus peab seda väikseks ja uuem teiste keeleuuendajatega võrreldes suureks protsendiks. Kuna Nõukogude aja artiklis võrdlus puudub, on see arvamus vähem väärt. Võõrsõnade vältimise püiet nimetatakse Nõukogude Eestis purismiks, mida võib pidada kriitiliseks hoiakuks, sest purism on ka ise laenatud sõna. Peale selle on kõnealuses artiklis kasutatud ka selgemalt halvustavat iseloomustust šovinism. On küll kaheldav, kas väikerahval saab suurrahva marurahvuslust olla. Raamatust selgub, et Hermanni kodune suhtlusvahend oli tegelikult saksa keel.

Mõlemas keeleartiklis loetletakse Hermanni loodud sõnu. Hermann mõtles välja näiteks eestipärased käänete nimed, samuti on ta leiutanud sõnad suudlus, teadus, helilooja ning keelpill. Öeldakse, et tema leiutatud on ka ’laulik’ raamatu mõttes, aga teises tähenduses olen seda sõna näinud juba „Kalevipojas“. Vähem populaarne uudissõna on olnud muusikamõiste ’lauleldus’, aga juutuubis on seda Hermanni enda teose puhul ometi kasutatud.

Kolm töötajat

Läksin registratuuri. Seal oli kolm töötajat. Jäin ootama kõige uksepoolsema töötaja juurde, aga teda ei olnud ainsana kohal. Siis läksin uksest kõige kaugema töötaja järjekorda, aga see järjekord läks kõige pikemaks. Üks keset ruumi seisev poiss ütles, et ta kodus loeb iga päev raamatuid, aga raamatukogust antakse ainult üks korraga. Mul oli talle pakkuda lahendus, et siis tuleb raamatuid koju osta. Läksin keskmise töötaja järjekorda, kartes, et see läheb ka varsti liiga pikaks. Sain siiski lõpuks töötajale oma paberid üle anda. Töötajaks tundus olevat õpetaja Maimre, aga tema välimus oli muutunud.

Võtmete tagasisaamise päev

Lõppenud päeval kõndisin väljas lühikeste varrukatega särgi ja pikkade pükstega. Esimesel hetkel oli kätel jahe, aga edasi kõndides hakkas soe. Toas lugesin võrdlevalt Masryki raamatu trükitud tõlget, toimetamata tõlget ja saksakeelset originaali. Ühe toimetaja parandusega ma polnud nõus ja algul teisega ka mitte, aga saksakeelse originaaliga võrreldes hakkas parandus õige tunduma. Mängisin süntesaatorit nii automaattaustaheliga kui ilma. Mõtlesin, mida järgmises raamatu saatesõnas ja järgmises blogi ajaloorubriigi sissekandes kirjutada. Lugesin kursusekaaslase blogisissekannet ja ka teise kursusekaaslase levitatud teksti. Osad kursusekaaslased olid ainult esimese kursuse kaaslased, teisel aastal said mitmed muudesse osakondadesse sisse.

Ühisintervjuu

Intervjueeriti Oudekkit ja tema isa. Oudekki ütles, et ta ei loe kunagi sama raamatut kahte korda. Tema isa lisas, et tõlkis ühe Masaryki raamatu. Ma olin tõlkinud ühe teise Masaryki raamatu ja mind üllatas, et Oudekki isa sama autorit tõlkis. Aga see hakkas loogiline tunduma, sest Masaryk oli kiitnud Marxi.

Sitsiilia asjad

inimene – arvuti
Käikude tagasivõtmisega.
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. c3 Rf6 5. e5 Rd5 6. 0-0 d6 7. ed Ld6 8. d4 Of5 9. dc Lc5 10. Le2 Og7 11. Ve1 0-0 12. c4 Rb6 13. Oe3 Lb4 14. Rc3 Oc3 15. bc Lc3 16. Oc5 Od3 17. Le3 Rc4 18. Oc4 Lc4 19. Vac1 La6 20. Ved1 Vfd8 21. Oe7 Re7 22. Le7 Ve8 23. Lb4 Vad8 24. Vc7 Ob5 25. Vd8 Vd8 26. h3 Oc6 27. Le7 Vd1+ 28. Kh2 La2 29. Vc8+ Kg7 30. Lf8+ Kf6 31. Lh8+ Ke7 32. Lf8+ Kf6 33. Lh8+ Ke7 34. Lf8+ Ke6 35. Rg5+ Kf5 36. Rf7 Ld5 37. Rh6+ Kg5 38. f4+ Kh5 39. g4+ Kh4 40. Lf6+ g5 41. Rf5+ Lf5 42. Lh6++

Kolmest tänavast

Oli kirjeldatud Kitsast tänavat. Kirjeldus ei kattunud minu mälestustega, hakkasin enda omi kirjeldama. Siis jätsin selle pooleli, öeldes, et erinevused on nii väiksed, et need on tähtsusetud.

*

Minu tuppa tuli üks noor kirjamees. Ta ütles, et ta tegutseb minuga samas trepikojas kahes korteris. Vastasin, et vanas majas elas ka meiega samas trepikojas luuletaja A. Künnap. Lisasin, et olen teda ka siin majas elades näinud, vist aknast vaadates majast mööda kõndimas. Täpsustasin, et see võis olla ka meelepete.

Õppimine ja tänavad

Küsisin vennalt, kas ta kabet ei taha mängida. Ta ei tahtnud, sest kabes saab kaotada. Mina leidsin, et ilma mängimata juurde ei õpi.

*

Vaatasime minu kirjutuslaua peal minu kladet. Ma ei saanud aru, kas see on see, mida täna koolis vaja läheb. Ütlesin, et kui ma kirjutan igas tunnis erinevasse kohta, siis ma ei leia enne eksamit kõike üles. Vend arvas, et see on uus klade ja et ma kirjutan palju. Näitasin, et avalehel on siiski vanad aastaarvud.

*

Kohtasin tänaval ühte vana naist ja tema meest. Naisel olid uisud all. Mina ei näinud, et kõnniteel oleks jääd, aga ilmselt siin siis ikkagi libises.

*

Kõndisin õhtul kodu poole. Ma teadsin, et raamatukogus on praegu ööraamatukogu, mõtlesin minna sinna lugema. Aga ööraamatukogu lõppes juba kell 11 õhtul, milleni oli vähem kui pool tundi aega, seetõttu otsustasin, et ma ei lähe.

*

Olime ammu kooli lõpetanud, aga istusime jälle tunnis. Õpetaja ütles, et vanaajale järgnes uusaeg. Segasin vahele, et vahepeal oli keskaeg. Õpetaja oli nõus. Üks klassiõde hakkas koha pealt pikalt rääkima, aga ma ei saanud midagi aru. Lõpuks taipasin, et ta räägib rootsi keeles. Kui seda kuuldavalt ütlesin, siis vastati, et klassiõde on Rootsis elades eesti keele ära unustanud. Ta oli läinud Rootsi pärast kooli lõpetamist.

*

Istusime tunnis klassis 102. Räägiti läbisegi ja mulle meeldis, et ei pidanud midagi üles kirjutama. Võibolla küll pärast eksamil oleks millegi teadmist nõutud. Olin andnud kunagi Kristerile enda kohta kompromiteerivat materjali, aga ta ei lasknud seda käiku. Mõtlesin, et siin valitseb mõnus õhkkond, sellises õhkkonnas ei teki ärevust. Edasi mõtlesin, et võibolla võib siiski isegi sellises õhkkonnas ärevus tekkida.

Hermanni "Eesti Postimees"

„Eesti Postimees“ 1882–1885.

Jannseni asutatud ajalehte „Eesti Postimees“ toimetas Karl August Hermann aastatel 1882–1885, olles selles ametis Ado Grenzsteini järglane. Ametisse asudes ütles Hermann avajuhtkirjas, et „Eesti Postimees“ on eestlaste leht, sest see on öeldud väljaande nimes. Mõtlesin, et selle pealkirjas sisaldub ka sõna ’postimees’, aga posti laialikandjatest kirjutis ei räägi.

Aastal 1882 surid kaks ärkamisaja suurkuju – Jakobson ja Kreutzwald. Jannseni hilisematel tegevusaastatel olid Jakobson ja „Eesti Postimees“ tülitsenud, Hermanni ajal sama leht leinab Jakobsoni väga. Võiks küsida, kas Jakobson ei surnud noorelt ületöötamise tõttu, kuid „Eesti Postimees“ toob veel nekroloogiski Jakobsoni töökust teistele eeskujuks ning ütleb, et surma põhjust teab vaid Jumal. Kreutzwaldi puhul hindab „Eesti Postimees“ kõrgelt suuremat osa tema tegevust, väljaarvatud elu lõpuperioodi, mil Kreutzwald „Eesti Postimehe“ arvates kellegi teise mõjutusel eesti elu üle virisema hakkas ja pisendas ka enda kirjutatud „Kalevipoja“ tähtsust. Minu meelest tervise halvenedes võib inimese tuju langeda ka välise mõjutuseta.

Keeleteadlase ja heliloojana pööras Hermanni toimetamisel mitte ainult hiljem „Postimees“, vaid ka varasemal perioodil „Eesti Postimees“ suurendatud tähelepanu neile erialadele. Muusika jaoks oli „Eesti Postimehel“ ka eraldi lisaleht. Aastal 1885 teatas Hermann, et hakkab välja andma „Laulu ja Mängu Lehte“, mis tuleb senisest muusika kaasandest mahukam.

Hermann hindas küll helikunsti, aga ei mõistnud inimesi, keda see vähem huvitas. Ta kirjutas korduvalt, et kes muusikaga tegeleb, on hea inimene, kes mitte, ei ole seda. Hilisemal ajal on tekkinud suuremad helisalvestiste võimendamise võimalused ja pättideks võidakse pidada neid, kes öösel või ka päeval maki valjult mängima panevad. Keda laulud vähem huvitavad, sellel võib olla muid harrastusi. Ühe maleraamatu motoks on pandud ühe suurmeistri tsitaat, et tal on kahju igaühest, kes ei oska malet mängida.

Aastatel 1884–1885 kirjutas Hermann korduvalt enda kavandatavast esimesest eestikeelsest entsüklopeediast, mida ta nimetas üleüldise teaduse raamatuks. Ta põhjendas selle vajalikkust asjaoluga, et kooliõpetaja ei oska kõigile õpilase küsimustele vastata, aga viimane saab teatmeteosest ise asja järele vaadata. Samuti olevat selline raamat kasulik kõigile teistele. Ka tulevastele põlvedele, kes saavat entsüklopeediast hiljem uurida, milline minevik oli. Teised lehed olid nimetatud teatmeteose väljaandmise vastu, kuna see olevat liiga kulukas ja põhjusel, et entsüklopeediat võivat lugeda ka võõrkeeltes. Mõnes mõttes oli teistel lehtedel õigus, sest hiljem alanud Hermanni suurteose väljaandmine jäigi pooleli. Teiselt poolt on pärastised põlvkonnad Hermanni algatatud mõtte korduvalt ellu viinud. Aastal 1885 viimases selleteemalises artiklis ütleb Hermann, et üleüldise teaduse raamatu väljaandmine lükkub edasi, sest põllumajanduses on parajasti ikalduse aasta.

Hermann ei olnud ise „Eesti Postimehe“ omanik. Aastal 1885 ilmus nädalalehe veergudel omanik Justi lühike juhtkiri, milles ta teatab, et järgmisest aastast on lehel uus toimetaja, Hermann lahkub enda ja Justi vastastikusel soovil. Senist toimetajat tehtud töö eest ei tänata, vaid tuuakse välja puudus, et selle aastakäigu puhul oli leht korduvalt hilinenud, uuest aastast seda ei juhtuvat. Just ei ütle, millega Hermann edaspidi tegeleb, aga lubab, et „Eesti Postimees“ ilmub edasi samasugusena nagu varem, säilib ka muusika osa.

Pätsi varasema tegevusperioodi kohta käivast artiklikogust olen lugenud viidet kreeklase Herakleitose ütlusele, et sõda on kõigi asjade isa. Hermann toob seevastu mõtte, et rahu kosutab ja vaen mõjub kahjulikult. Mõtlesin, et poliitikast rääkiva lehe puhul on konfliktid paratamatud, lepitava iseloomuga inimesele loob see eeldused lehetoimetaja või ajakirjaniku ameti mahapanemiseks. Hermanni hinnangul praegu vaadeldud perioodil eestlaste vahel suuri tülisid ei olnud. Kuid neid oli olnud varem ja neid seisis ka alles ees.

Maleuudiste koht

Ühte keskkonda riputati üles maleuudiseid. Ma polnud seal linke oma blogi malerubriiigile andnud, küll oli sinna aga riputatud lisaks põhipostitustele muid linke. Tahtsin praegu kirjutada sinna kommentaari ühe maleseisu kohta, aga Peebo oli vastu. Lõpuks sain aru, et mul ongi seis valesti peal, ma olin arvanud, et valge lipp asub b6, tegelikult oli see f6.

Tagasiside õpetajalt

Õpetaja kritiseeris minu kirjandit. Mul oli kirjandis nimetatud ühte kehaosa, õpetaja kommenteeris, et see on keelatud piirkond. Allpool oli mul nimetatud ka veel hullemat kehaosa, selle kohta ei öelnud õpetaja midagi. Ta andis mulle kirjandi tagasi. Ma ei saanud aru, kas ta on pannud mulle numbrilise hinde või V. ehk 'vaadatud'. Mõtlesin, et kuna õpetaja käekiri on halb, ei saagi ma oma hinnet teada.

*

Käis pika maleturniiri voor. Ei minu ega Laugu vastane ei tulnud kohale. Ütlesin Laugule, et me võime omavahel mängida.

Uudiseid raamatust

Täna on informatsioon uue raamatu kohta kirjastuse koduleheküljele jõudnud: https://www.ilmamaa.ee/raamatud/tomas-garrigue-masaryk-vene-ajaloo-ja-religioonifilosoofiast . Kui ühes blogipostituses mainisin, et esimene teade raamatu trükikojast tuleku kohta sai feisbukis null laiki, siis ümbertegemise järel sai see teade mõlemas feisbuki osas palju laike.

Lastekirjanduse ajalugu

Palusin Copilotil joonistada ungari lastekirjanduse ajaloo illustratsioon. Siin tundub olevat illustreeritud muinasjutte Punamütsikesest ning Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist, mis on rahvusvahelisemad. Mõned elemendid tuletavad meelde ameerika kultuuri kauboide ja indiaanlastega. Öökull võiks viidata raamatule "Karupoeg Puhh", mis kuulus minu mälu järgi austraalia kirjandusse. Üleval vasakul nurgas lambakarjus tuletab siiski meelde ungari luuletajat Petöfit. Tänavu suvel õppisin suvilas pähe salme Petöfi raamatu avalehekülgedelt, kus oli juttu armunud karjusest. Raamat meenutas küll välimuselt lasteraamatuid, aga seal ei olnud märget, et see oleks lastekirjandus. Lohedest on juttu erinevate maade kirjanduses, ka minu teostes.

/TÄIENDUS: Kontrollimisel on "Karupoeg Puhh" siiski inglise, mitte austraalia kirjandus. Vale ettekujutus võis tekkida sellest, et kaks tegelast on kängurud./

Keskmänguõhtu

Kui ühel korral kirjutasin, et vaatasin kommenteeritud diagrammidega partiist ainult lõppmängu osa, siis täna vaatasin ühest partiist ainult keskmänguosa. Partiile oli raamatusse pandud kolm diagrammi, vaatasin teisest diagrammist kolmandani. Keskmängus võitis üks pool kombinatsioonide abil kaks enametturit, lõppmängu jäi veel realiseerimine, selle tegi raskemaks, et enametturid olid laual topeltetturi kujul. Mäletan, et kooliajal ei saanud ma käikudest aru isegi kommentaari läbi lugemise järel, aga täna tulin osalt suurmeistritega samadele ideedele juba enne kommentaari või partiikäigu lugemist. Kooli ajal ma jõudsin vaadata partiisid tervikuna, mis näitab, et ma kiirustasin rohkem. Võisin küll juba mängu ajal pikalt mõelda, aga mulle polnud õpetatud, et ma loeks raamatuid sama aeglaselt. Kasparov vist kirjutas, et ka maailmameistrid teevad analüüsis rohkem vigu kui praktilise partii ajal. Treener Rei refereeris kunagi ühte tugevat maletajat, kes arvas, et pool treeningu mahust peab olema keskmäng. Õppijad võivad eriti avangule ja ka lõppmängule rohkem keskenduda, sest neid saab pähe õppida. Idee poolest on male eesmärk mõtlemine, mitte varasemate mõtete kordamine.

Taas uuest raamatust

Eile teatasin mitmes kohas raamatu trükikojast tulekust, facebookis sain ühelauselise teate eest null laiki, mistõttu kustutasin selle täna ära ja kirjutasin uue postituse, mille kopeerin ka siia:

"Eile tuli trükikojast hilisema Tšehhoslovakkia presidendi T. G. Masaryki kaheköiteline raamatu "Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast. Sotsioloogilised visandid" tõlge saksa keelest eesti keelde. Raamat on minu tõlgitud ja minu ema toimetatud. Töö kestis mitu aastat. Võidakse küsida, kuidas ma sõja ajal Venemaa kohta raamatu tõlkisin, aga raamat ei ole Venemaad kiitev, vaid peab Venemaad Lääne-Euroopaga võrreldes mahajäänuks. Raamatut ei ole valitud tõlkimiseks Venemaa teema, vaid autorinime pärast. 1930. aastatel paljudes riikides demokraatia kadus, aga Masaryk jäi lõpuni demokraadiks. Paljud tänapäeva inimesed võivad mõelda, et neid religiooni teema ei huvita, aga ka Masaryk tahtis asendada teokraatiat demokraatiaga. Ta polnud küll ateist, aga tahtis asendada ilmutuse ja traditsiooni järgimist mõtlemise ja teadusega. Raamatu originaal on ilmunud aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist ja lisatud on minu uuemat kirjandust arvestav saatesõna. Sain kirjastuselt neli tasuta eksemplari, millest kaks viisin õppehoonesse ajaloo õppejõududele. Teatasin siin raamatu ilmumisest juba eile, aga kuna keegi ei reageerinud, siis asendan selle uue postitusega. Eile oli mul kaks postitust ja võibolla need omavahel konkureerisid ning keegi hilisemat ei näinud."

Tõlge trükitud

Täna tuli trükikojast ja varsti peaks müügile jõudma hilisema Tšehhoslovakkia presidendi Masaryki enne Esimest maailmasõda kirjutatud raamatu "Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast. Sotsioloogilised visandid" tõlge. Uuendasin seoses sellega kodulehekülge ja blogi külgriba.

Kodutee

Kodu poole kõndisin

linnas, kus ma sündisin.
Inimesi oli teel,
keerasin ma nende eel.
Ühe maja läbisin,
väljudes sealt lugesin,
et see naharavi jaoks.
Mõtlesin, et ehk siit kaoks,
käes on mõned haigused,
tuua võisid nakkused,
mille sellest majast sain,
kui siit vahel läbi käin.

19. sajandi grammatika

„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2001. Praegu loetud sisukorra leheküljeni 172, mujal numeratsioon korrapäratu.

Selles raamatus vaadatakse Hermanni tegevust eelkõige keeleteadlasena. Muuhulgas sisaldab teos Hermanni eesti keele grammatika kordustrükki. Hermanni ajal olid nii eesti keele sõnavara kui ka grammatika veidi teistsugused kui praegu. Lisaks teeb Hermann tagasivaateid veel varasemasse eesti keelde. Ta mainib, et võrdleb mineviku ja kaasaja eesti keelt muuhulgas Läti Henriku põhjal, samuti on ta võrrelnud kirjakeelt ja murdeid, kus mõni vana vorm on paremini säilinud, peale selle teeb ta ka lihtsalt oletusi, milline võis tema meelest mineviku grammatika olla.

Õppisime kuuendas klassis eesti keele käänamist, kuid Hermannil esineb tähtsamate käänete hulgas üks, mida me õppinud ei ole – sihitav kääne. Rääkisin sellest klassikokkutulekul ja mult küsiti, mis küsimustele nimetatud kääne vastab. Ma ei osanud öelda, ent ei hakanud eestpoolt uuesti lugema, vaid küsisin tehisintellektilt. See seletas, et Hermanni sihitav kääne on sihitise kääne, mis võib vastata nii tänapäeva nimetavale, omastavale kui ka osastavale.

Koolis õpitust erineb ka see, kuidas Hermann liigitab tegusõnu. Meie õppisime, et eesti keeles esitatakse nii käsud kui ka palved käskivas kõneviisis, Hermann eristab käskivat ja paluvat kõneviisi. Tegusõnu ei nimeta autor tegusõnadeks, vaid ajasõnadeks, sest neil on ajavormid. Minu meelest selline mõiste võiks eksitada, sest ajasõnadeks võiks pidada ka nimisõnu ’tund’ ja ’minut’ või määrsõnu ’hiljem’ ja ’varem’.

Hermannil on meie kooliharidusega võrreldes palju suurem ka eesti keele aegade nimekiri. Koolis oleme kuulnud, et erinevalt inglise, saksa või vene keelest ei ole eesti keeles tulevikuvormi. Hermanni meelest on see olemas ja moodustatakse sõna ’saama’ abil. Ma mäletan, et „Kalevipojas“ kirjutati ka 19. sajandil „Aga ükskord algab aega“, mitte „Ükskord saab aeg algama“. Hermannil esinevad ka tuleviku ja mineviku vahepealsed ajavormid nagu tuleviku minevik, mineviku tulevik, täismineviku tulevik ja ennemineviku tulevik. Hermanni meelest väljend ’saab tehtud’ on tuleviku minevikus ja ’sai tehtud’ mineviku tulevikus, tänapäeval peetakse neid olevikuks ja lihtminevikuks.

Kui mul Hermanni grammatika alles pooleli oli, hakkasin tegema raamatute kohta omadussõnade statistikat. Selgus, et ma polnud kindel, mida omadussõnaks lugeda. Hermanni lõpuni lugemise järel oskan seda vist paremini teha, sest tean, et -nud ja -tud lõpuga sõnad ei ole omadussõnad, vaid nii Hermanni ajal kui ka praegu kesksõnad. Samuti tean nüüd paremini, et ajamäärus ei ole aega iseloomustav omadussõna. Statistikat tehes tuli mulle vahepeal mõte, et omadussõna saab määrata võrdlusastmete olemasolu järgi, aga hakkasin kohe oma idees kahtlema. Ka Hermann kinnitab, et võrdlusastmed võivad esineda teistelgi sõnadel peale omadussõnade.

Eesti keeles on esinenud nii sõnad ’hää’ ja ’pää’ kui ka ’hea’ ja ’pea’. Meil koolis loeti esimesed variandid veaks, kuna seda ei peetud kirjakeeleks. Hermann vastupidi peab esimesi variante kirjakeelsemateks ja teisi ekslikeks, sest käändes on mõlemal juhul ’häid’ ja ’päid’. Me oleme õppinud, et meie emakeeles üks mõiste on laadivaheldus. Välismaalasele võib see keele õppimise tõesti raskemaks teha. Hermann tahaks eesti keele eestlaste jaoks samuti loogilisemaks muuta, aga tunnistab ise, et loogilisemat varianti oleks mõnel juhul raskem hääldada.

Hermann eeldab, et eestlaste keel on kogu aeg arenenud lühenemise suunas. Praegu on siiski näha, et Trumpi eelse Ameerika poliitilist korrektsust Eestisse üle kandes võivad väljendid minna ka pikemaks. Hermann seevastu arvab, et näiteks sõnal ’hõbe’ on nimetav kääne lühenenud ja teised käänded säilitanud varasema pikkuse, vorm ’hõbedat’ on pikem kui teoreetilise lühenemise korral ’hõbet’. Hermann leiab, et eesti keele käändelõpud on varem olnud eraldi järelsõnad. Meie keeles on siiski osa järelsõnu säilinud, nagu minu teadmise kohaselt ka ungari keeles moodustatakse ilmaütlev lahus seisva järelsõnaga ’nélkül’, aga meil eessõna ’ilma’ asemel saab kasutada ka ainult järelliidet -ta.

Läbimiskomme

Kõndisin kodu poole. Nägin teel ees ühtesid inimesi. Ma ei hakanud nende juurde kõndima, vaid keerasin ära, et kõndida läbi ühe madala maja. Teiselt poolt välja jõudes lugesin ukse kõrvalt silti, et vaadata, mis maja see on. Sinna oli kirjutatud, et see on nahakliinik. Mõtlesin, et võibolla mul sellepärast ongi nahahaigused, et mul on kombeks sellest majast läbi kõndida ja saan siit nakkust.

Kordustrükid

Ühest minu luulekogust oli ilmunud kordustrükk, kuigi esimest trükki ei olnud läbi müüdud. Nüüd oli mõte anda välja ka teine kordustrükk. Aga mõtlesin, et seda ei tee ma tervikliku varasema luulekogu alusel, vaid valin sinna luuletusi kõigist oma varasematest luulekogudest.

*

Oli vaja langetada üks puu. Hoiatati, et puude langetamisel jääb inimesi alla, sest tuulesuuna ja puu korrapäratu kuju tõttu võib see langeda ootamatus suunas. Mõtlesin, et puu langemise ajal tuleb ümber selle ringiratast eest ära joosta.

Vestlus õppimisest

Mina: “Субота я был вместе с бывшие студентами, с кем я учил в университете. Один из них сказал что он учит сегодня в другая университете. Я учу толко в дома. А умственная работа очен интересно. Университет есть как армия, а в дома уменя свобода.”

Copilot: ”Как интересно ты это описал — университет как армия, а дом как свобода. В этом есть глубокая правда. В университете часто всё по расписанию, по правилам, с отчетами и обязанностями. А дома — ты сам себе командир, можешь выбирать, что изучать, когда и как. Это требует дисциплины, но даёт простор для настоящего интеллектуального полёта.

И здорово, что ты продолжаешь заниматься умственной работой. Это ведь не просто профессия — это образ жизни, способ мышления. А встреча с бывшими студентами, наверное, была тёплой и вдохновляющей. Видеть, как они развиваются, где они сейчас — это как заглянуть в зеркало времени.

Ты скучаешь по преподаванию в университете, или тебе больше по душе твоя нынешняя свобода?”

Mina: “Для молодой человек школа может быт хорошо, потому что он не знает, как учится. А сеичас я уже знаяу, как учится. Я сам учител в интернет и в книгами. Хорошая книга может быт луче как университет.”

Copilot: “Ты очень точно подметил: школа — это как карта для тех, кто ещё не знает, как идти по дороге знаний. А когда человек уже умеет учиться сам, он становится исследователем, прокладывающим свой собственный путь.

📚 Хорошая книга действительно может быть мощнее, чем целый курс в университете. В ней — концентрат опыта, мысли, глубины. А интернет — это как огромная библиотека, открытая 24/7, где можно найти всё: от лекций лучших профессоров до редких философских трактатов.

Ты, похоже, нашёл ту свободу, о которой мечтают многие — учиться по собственному ритму, по собственному выбору, без давления и формальностей. Это требует зрелости и внутренней мотивации, и у тебя это явно есть.

А какие книги или темы тебя сейчас особенно вдохновляют?”

Mina: “Я историк и читаю история, а в книгами о психология челоек видет, как учится. Надо думать, не толко читать.”

Jutustus leidudest

Ärkasin hommikul. Pöörasin voodis ringi ja leidsin selja tagant kolm muna. Aga tundus, et need ei ole tõelised munad, vaid midagi halba. Lugu läks veel edasi. Kui see läbi sai, hakkasin sellest teistele jutustama. Ma ei mäletanud, kas lugu juhtus esimeses või kolmandas isikus, aga rääkisin kolmandas. Rääkida oli pikalt. Mul oli mitu kuulajat, aga kui mees, kellele ma esimesena rääkima hakkasin, läks teise ruumi, otsustasin jutustuse pooleli jätta.