Jaan Aru. „Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust“. Ajujutud OÜ 2022. 287 lehekülge.
Sain selle raamatu sünnipäevakingiks. Raamatu sisu on lühidalt öeldes, et nutiseadmed nagu arvutid ja mobiiltelefonid raiskavad liiga palju aega, inimesed saaksid selle asemel midagi kasulikumat teha. Täiskasvanud inimene võivat suuta nutiseadmeid ka kasulikul viisil tarvitada, aga eriti lapsed tulevat neist rohkem eemal hoida.
Nutiseadmete vastane propaganda sarnaneb varem moes olnud karskuspropagandale. Alkoholi näitel on teada, et siiski ka täiskasvanu võib sõltuvusse langeda. Jaan Tõnisson tegi karskuspropagandat, aga ta propageeris ka seltsielu. Võrgukeskkondade kasutamises näen ma sarnasust Jaan Tõnissoni propageeritud seltsidega. Koroona ajal võib võrguselts vanemat tüüpi seltsidest nakkusohutum olla.
Aru arvab, et inimene langeb nutisõltuvusse sellepärast, et ta vajab midagi uut. Internet võimaldavat kätte saada piiramatus koguses ja kergelt uut. Aga ma tean, et ka varem räägiti raamatukoidest ja liiga palju televiisorit vaatajatest. Raamatukogust sai ka varem rohkem raamatuid kui jõudis läbi lugeda. Ja uue vajaduse kohta olen lugenud ka teistsuguseid arvamusi. Jüri Allik on näidanud statistika põhjal, et suure avatusega inimesed tahavad uusi kogemusi ja konservatiivsed inimesed harjunud asju. Kui ma raamatu põhjal seda testi tegin, sain tulemuseks, et olen suure avatusega, aga vähemalt muusika puhul eelistan ma lõputu arv kordi lemmiklaule kuulata, mitte iga päev uut muusikat. Uus laul tundub tavaliselt lemmiklauludest halvem.
Aru raamatus oli palju korduvaid väiteid. Ei tea, kas autor arvas, et korduste abil jääb raamatu sisu lugejale paremini meelde, või autor ei mäletanud, et ta on seda juba kirjutanud. Minu meelest oleks võinud nutiseadmete kahjulikkuse korrutamise asemel võinud rohkem ruumi pühendada sellele, kuidas neid õigesti kasutada. Internetist ei pea piiramatult informatsiooni ahnitsema, vaid võib teha vähemalt väärtuslikumat informatsiooni tarbides mõtlemispause. Mul on küll feisbukis palju kontakte, aga tavaliselt ma ei kasuta seda päevas rohkem, kui vaatan viielt erinevalt inimeselt igaühelt ühe postituse. Aru peab halvaks, et feisbuk sorteerib informatsiooni nii, et inimene näeb korduvalt seda tüüpi informatsiooni, mida ta on varem eelistanud. Minu meelest lähematele inimestele tulebki rohkem aega pühendada, seetõttu ei saada ma feisbukis enam uusi sõbrakutseid. Ja raamatus pole üldse juttu blogidest, blogides sellist informatsiooni sorteerimist ei ole, vaid saab lemmikblogijatelt järjest kõik postitused läbi lugeda. Aru järgi feisbuk hoiab inimesi sõltuvuses, sest tekitab mõnutunnet. Mulle hindeline keskkond tekitab pigem kannatusi, sest ma ei ole pandavate hinnetega nõus. Pigem tekitab blogi kirjutamine mõnutunnet ja seal ma kirjutangi rohkem.
Autor jagab raamatus ka selliseid soovitusi, mida ma teen nagunii. Ta küsib, kas lugeja on mõelnud, kuidas asju sõnastada või joonistada. Olen küll. Autor soovitab lugejal ärgates meenutada, mida ta öösel unes nägi. Minu blogi lugejad teavad, et ma meenutangi.
Autor tahab, et inimesed oleksid võimalikult loovad. Ma ähvardava keskkonnakatastroofi tõttu näen ka loovuse halbu külgi, tootmist tuleks vähendada, mitte suurendada. Ma olen arvanud, et headus on tähtsam kui tarkus, loovusele rõhu panemine on aga rohkem tarkuse arendamine. Peaks ka jälgima, et loodav oleks eetiline. Võib mõelda, et võrgusuhtlus raiskab aega ja pidurdab suurte asjade loomist. Aga kui saata kiri kellelegi, kes seda ootab, siis see võib täita headuse eesmärki.
Raamatus on liiga palju korduvaid sõnu. Palju kordi öeldakse näiteks, et mingi asi on tobe. Sealjuures selliste asjade kohta, mida autor peab ise vajalikuks, seetõttu ei tundu see kõige õnnestunum sõna.
Autor leiab, et loovusele tuleb kasuks logelemine, näiteks toob ta jalutuskäigud. Ma jalutan küll, aga ma ei pea seda logelemiseks, sest jalutuskäigu ajal mõtlen intensiivselt. Logeledes võib küll peas sähvatada hea mõte, aga mulle tundub, et süsteemse mõtlemise korral on heade mõtete arv suurem.
Autor arvab, et ka skisofreeniasse haigestumine võib toimuda äkilise mõttesähvatusega, kui inimene hakkab pidama ennast kellekski teiseks. Tegelikult on üks skisofreenia vorm hiiliv skisofreenia, millega sümptomeid lisandub aegamööda. Ja skisofreenia sümptomite hulka ei kuulu ainult raamatus välja toodud luulumõtted, vaid ka unetus, valud, hirmud, hallutsinatsioonid ja teistsugune aju ehitus. Aru järgi skisofreeniahaiget ei ole võimalik veenda luulumõtte ekslikkuses, aga muu kirjanduse põhjal on siiski tavaline, et haigel kujuneb välja haiguskriitika. Kui inimene on enne haigestumist sellest haigusest lugenud ja näeb, et seal ruumis kedagi ei ole, kust hääl kostab, võib ta ise psühhiaatri poole pöörduda.
