Täna käisin esimest korda pärast eriolukorda ülikooli raamatukogus. Mineku mõte tuli seoses eilse konverentsiga, läksin kohale vähemalt üks päev hiljem. Mul tervis tegelikult ei luba konverentsidel osaleda, aga lugemissaalis istuda lubab, kuigi mitte liiga pikalt.
Pikendasin lugejapiletit ja vaatasin ringi, kas ei ole kuskil veel Oleski kohta näitust. Seda ma ei leidnud ja suundusin lugemissaali. Olin valmis selleks, et eksamiperioodil on lugemissaalis ohtlikult palju üliõpilasi, sel juhul mõtlesin midagi osalise lugemise jaoks koju laenutada. Aga lugemissaalis oli vähemalt täna ruumi piisavalt, koroonaoht oli väiksem kui maleklubis. Võtsin vana tuttava ingliskeelse ajalooajakirja viimase numbri. Vahepeal lugesin raamatukogus numbreid järjest läbi, täna piirdusin sisukorrast huvitavamate teemade otsimisega. Kuigi uuemal ajal on uurimisülesanded olnud seotud teiste maadega, alustasin lugemist taas Itaalia teemast, nagu oleksin veel magistrant. Numbris oli Itaalia ajaloo kohta kolm arvustust, lugesin neist uuemaid, mis puudutasid 20. sajandit. Ühes räägiti kommunistide ja katoliiklaste suhetest. Mõtlesin, et see ei ole ju võrdselt aluselt vastandus, üks on poliitiline ja teine usuline nähtus. Küllap pidas ka mõni kommunist ennast katoliiklaseks, ammugi ei olnud kõik katoliiklased kristlikud demokraadid, mida ei väidetudki. Teine arvustus rääkis Itaalia kolonialismi lõpetamisest pärast Teist maailmasõda. Öeldi, et see oli pikem protsess kui tavaliselt arvatakse. Itaalialt võeti küll kolooniad ära ja anti ÜRO valitseda, aga seda ÜRO võimu teostasid tegelikult ka itaallased. Kolmandaks lugesin ühe pikema artikli algust, kus uuriti Inglise ja Prantsuse demokraatiat valimistel hääletamisest loobumise kaudu. Öeldi, et Prantsusmaal oli esimest korda üldine meeste valimisõigus aastal 1848. Ma tean, et Suure Prantsuse revolutsiooni ajal oli ka valimisi, aga ilmselt sai osaleda väiksem protsent mehi.
Pärast lugemissaalis käimist otsisin uuesti, kas kuskil pole Oleski kohta näitust. Seda ma endiselt ei leidnud, aga vaatasin muid näitusi. Ühel näitusel oli pilte vanaaegse riietuse kohta. On räägitud, nagu 20. sajandi esimesel poolel poleks täiskasvanud mehed lühikesi pükse kandnud, aga pildil veel vanema aja kohta oli paljaste säärte või sukkadega meest näha. Teisel näitusel oli väljas riidekunst. Üks pilt tuletas meelde H. Runneli luulerida umbes sõnastuses "Ühel pilvel olid pikad ripsmed", pildil ulatusid ülemisest servast pilvest pildi alumise osani niidid.
Oleski mõtteid lugesin täna hommikul ja eile õhtul kodus enda koostatud raamatust, see on vast tegelikult konverentsist väärtuslikum.
0 vastukaja:
Postita kommentaar