teisipäev, mai 17, 2022

Enne pommitamist

Lugesin ajalehest koomiksit ja seejärel koomiksi kommentaare. Naersin. Autor oli Krister. Krister tuli ise vaatama, kuidas ma koomiksit loen. Sain teada, et Krister on avaldanud lasteraamatuid. Ma olin juba varem imestanud, et kui Krister koolis naljajutte rääkis, miks ta siis hiljem raamatuid ei kirjuta. Ütlesin, et koomiks on avaldatud kogemata kaks korda. Vaieldi vastu, et see ei ole kogemata, vaid kaks korda avaldatakse koomiks siis, kui joonistajal pole aega uut osa joonistada. Algul olevat selliseid kordi olnud üksikuid, hiljem olevat need sagedaseks muutunud. Olin emaga kahekesi köögis. Ema küsis, kas Kristeril on hea hääl. Püüdsin vastata ilma nutma hakkamata, et Kristeri häält on ajalehes kiidetud. Tahtsin lisada, et kui Krister pika luuletuse pähe õppis ja selle ette luges, siis õpetaja Mitt ütles, et Krister on ülejäänud klassist pea jagu üle.

*
Ukrainas käis sõda ja nüüd ründasid Vene väed ka Eestit. Mõtlesin, et kui ma emaga kokku lepin, siis võin minna rindele ja lasta ennast surnuks tulistada. Aga mul oli paber, et ma olen sõjaväeteenistusest vabastatud. Mõtlesin, et selle peaks juba enne mobilisatsiooni väljakuulutamist üles otsima. Mobiliseerija oleks võibolla öelnud, et see paber ei kehti. Mina oleksin vastanud, et paber on tähtsam kui suuline jutt. Seepeale oleks võidud mind sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjana kohe maha lasta. Praegu kogunesime suurde maa-alusesse hoonesse, et pommitamise eest varjus olla. Paistis, et ma ei saa enam sel päeval koju minna. Särgava ütles, et Vene väed on nii lähedal. Mõtlesin, et parem on olla sellel maja küljel, mida ei tulistata. Otsisin endale sobivat numbrituba. Läksin sellesse, kus olin enne haiglast väljakirjutamist just olnud. Näitasin oma endist voodit ja küsisin teises voodis lamavalt haiglasoleku ajast tuttavalt poisilt, kas minu voodi on vaba. Poiss vastas, et ei ole. Näha seal küll kedagi ei olnud, aga ilmselt oli keegi saabumas. Mõtlesin, et keegi pole veel klassiruumidesse läinud, mina võin minna, neis ei ole küll voodeid, aga mul on tekikott kaasas. Võin ka koridoris ööbida, siis saab öösel wc-s käia. Läksin ühte klassiruumi. Sinna tuli ka üks tüdruk. Ta oli ühes voodis pikali ja tegi vahet pidamata kuuldavalt kiireid arvutustehteid. Aga võibolla see polnudki tema hääl, võibolla ta kuulas arvutamissaadet.

0 vastukaja: