Nädalase vahega toimus kaks ajaloolistides reklaamitud inauguratsiooniloengut. Vaatasin neid tagantjärele ülikooli televisioonist. Neljapäeval kirjutasin vastuseks Aigi Rahi-Tamme loengu reklaamile:
"Vaatasin praegu seda videot.
Ülikooli ajal mõtlesin automaatselt, et kui ma tahan tegeleda lähema ajalooga, siis valin peaaineks lähiajaloo. Vaadatud loengust on aga näha, et lähiajalooga on võimalik tegeleda ka näiteks arhiivinduse raames. Mulle isiklikult poleks küll ülikooli ajal sobinud, et tol ajal asusid lähiajaloo arhivaalid Tallinnas.
Aastal 2012 kritiseeriti ajaloolistis Euroopa Stabiilsusmehhanismist kirjutamist, kuna seda ei peetud veel ajalooks. Praegu Vene-Ukraina sõja olulisusest saadakse paremini aru ja seda mainiti ka loengus, samuti oli saali ees Ukraina lipp. Kõneleja võrdles putinismi stalinismiga, et stalinism ei olevat surnud. Mulle tundus, et täpsem oleks võrrelda putinismi fašismiga. Sõnades küll võidakse Venemaal Stalinit kiita ja ukrainlasi fašistideks sõimata, aga praegu ei tegeleta Venemaal kommunismi ehitamisega, eraomand on lubatud, riigivõim kasutab kiriku toetust ja töölisklassi maailmarevolutsiooni asemel sõditakse rahvuslike põhimõtete nimel.
Juttu oli sellest, kuidas Nõukogude ajal kasutati arhiivimaterjale repressioonide läbiviimiseks. Mõtlesin, et on öeldud, et teadmine on jõud, aga jõudu saab rakendada erinevatel eesmärkidel. Ja füüsikas oli vist olemas põhimõte, et igale jõule on olemas vastujõud. Nõukogude ajal võidi arhiivimaterjalide abil otsida "kodanlikke natsionaliste", aga hiljem võib sama arhiiv abistada kommunistidest inimsusevastaste kurjategijate paljastamisel."
Hiljem otsisin veel internetist, kui palju on putinismi ja fašismi võrreldud. Selgus, et hulk inimesi on putinismi fašismiks nimetanud, aga on ka neid, kes on pidanud neid erinevateks nähtusteks. Ühe erinevusena on välja toodud, et putinism ei ole seotud sellise revolutsioonilise liikumisega nagu fašism. Aga võibolla Vene-Ukraina sõja ajal on sarnasused suurenenud.
Täna kirjutasin vastuseks Ene Kõresaare loengu reklaamile:
"Vaatasin täna videost. Ma õppisin ülikoolis etnoloogiat ainult üldõppes ühe loengukursuse ulatuses, aga enne video käivitamist arvasin, et kui loengus räägitakse mälu-uuringutest, siis see võiks mind huvitada, sest kirjutan ise tavaliselt mälu järgi. Loeng ei olnud siiski nii huvitav kui ma lootsin. Võibolla vaatasin seda valel päeval, täna mõtlesin, kas minna täna toimuvale Peeter Oleski mälestuskonverentsile või mitte, aga ma eelistan igal juhul videote vaatamist. Ma ei tea, kas Oleski konverentsist tehakse video.
Vaadatud loengu lõpus videos neli inimest kiitsid seda, aga mulle tulid põhiosa ajal igal juhul meelde minu magistritöö juhendaja sõnad, et suuline ettekanne jätab alati parema mulje siis, kui rääkida peast. See loeng oli paberilt maha loetud, laused olid liiga pikad ja jutus oli liiga palju võõrsõnu. On kombeks näidata suulise ettekande kõrvale slaide, aga sel korral ma ei hakanud neid üldse lugema, kui suulise rääkimise tempo oli niigi kiire. Loengus käsitletud aastate poolest oleks tähelepanu võinud igal juhul parem olla, sest nii eelmisena vaadatud arhiivinduse loeng kui ka täna vaadatud etnoloogialoeng rääkisid aastatest, millega tegelevad ka lähiajaloolased. Eelmise loengu ajal oli tähelepanu parem."
0 vastukaja:
Postita kommentaar