„Eesti kalaluule antoloogia“. Koostanud Vladislav Koržets. Tallinn, Sõnavald OÜ 2021. Loetud varem pooleli jäänud kohast luuletuste lõpuni. Kokku 728 lehekülge.
Viimasel ajal loen kõiki raamatuid mõtlemispausidega, aga selle raamatu puhul otsustasin, et teen mõtlemispausi ainult heade ja keskmiste, mitte roppude luuletuste järel. Et kindel otsus oli raamat läbi lugeda, siis ma ühtegi luuletust siiski pooleli ei jätnud.
Raamatul ei ole mitte ainult palju lehekülgi, vaid lisaks on luuletusi pandud raamatusse tihedamalt kui üks lehekülje kohta, neid on üksteise all ja lühemate ridade puhul ka kahes veerus. Pealkirjadeta luuletuste algusesse pole pandud tärne, seetõttu tuleb kohati mõistatada, kas jätkub sama luuletus või käib juba järgmine. Samale leheküljele pandud luuletuste puhul aitab vahet teha, et kahe luuletuse vahel on rohkem millimeetreid valget pinda kui kahe salmi vahel. Kui luuletus jätkub parempoolse lehekülje pöördel, siis on lehekülje lõppu pandud nool. Kuid vahel jätkub järgmisel leheküljel ka vasakpoolse lehekülje luuletus ja siis pole noolt lisatud.
Luuletuste kirjapilti on ühtlustatud, kuid Ott Arder ja vist veel keegi olid jäetud läbiva suurtähega. Pealkirjade kirjapilti on ühtlustatud rohkem, aga panin tähele, et vähemalt üks autor oli jäetud võibolla näpuvea tõttu teistsuguses stiilis pealkirjatähtedega.
„Loomade elu“ kalde köitel oli oma kindel korduv sõnavara, sealt õppisin sõnu nagu pelaagiline. Ka kalaluule antoloogial on korduv terminoloogia, aga korduvad natuke teised sõnad kui zooloogiaraamatus. Korduvalt on juttu soomuset ja loomusest eri tähendustes, lantidest, kiiskadest, särgedest, näkkidest ja kalameestest. Ma olen kõrvaga kuulnud, et Justamendi laulus on Peipsi tagant toodud sikud, aga raamatus oli trükitud sikut. Kõrvaga on kerge uue sõna asemel vana tuttavat sõna kuulda, aga ma kahtlustan, et võibolla on antud juhul raamatus trükiviga, muidu muutub ridade järjestus ebaloogilisemaks. Justamendil on teisteski lauludes Venemaa millegi negatiivsega seotud, ’sikud’ oleks negatiivsem sõna kui ’sikut’, sikud seostuksid sellega, et suusatajal hüüdnimega Kiku on venepärane perekonnanimi. See ei olnud antoloogias ainus koht, kus sõna ’sikut’ esineb, aga seletussõnaraamatus oli toodu vaid vorm ’sikuti’.
Raamatus on osadele luuletustele juurde kirjutatud, et need on lasteluuletused, aga osad on täiskasvanute luuletused, kus võrreldakse kalade püüdmist naiste või meeste püüdmisega. Maletajatele tuttavat väljendit mativõrgu punumine ma ei leidnud. Näkk võib muinasjutus olla üleloomulike võimetega tegelane, aga luuletuses või kõnekeeles võib näkk tähendada ka tavalist naist, kes ei elagi vees.
Raamatu esimest poolt lugedes ma kahetsesin, et ei ole selliseid luuletusi, kus kala oleks minategelane. Teises pooles olid olemas ka sellised luuletused.
Kala püüdmisest oli rohkem luuletusi kui muudest inimese kaladega seotud tegevustest. Kuid esindatud olid siiski ka kala puhastamine ja kala praadimine, samuti kala ostmine.
Enne lugemist mõtlesin, et tõenäoliselt on selles antoloogias parim autor Paul Haavaoks, kelle luulekogusid ma olin varem lugenud. Kuid kui jõudsin Haavaoksa luuletusteni välja, siis selgus, et antoloogiasse ei olnud võetud need luuletused, mis mulle kõige rohkem meeldisid. Mulle meeldisid luulekogudes rohkem luuletused, mille ridu mäletan umbes sõnastuses „Tulin, kui veel olin noor ma, / Häädemeestelt Mehikoorma“ ja „Järv vestab argisest loost / ilmetul häälekõlal. / Vete vahusest voost / rohekad pisarad mõlal.“ Keegi võib mälu järgi tsiteerimist kritiseerima hakata, aga vanasti rahvalaulikutele oli see lubatud. Ka Ott Arderilt, Hando Runnelilt, endalt ja oma vennalt tuli meelde luuletusi, mida pole antoloogiasse võetud. Enda luuletusi eraldi vaadates mõtlesin, et minu parimad luuletused pole kalateemalised, aga raamatut järjest lugedes vabavärsiliste luuletustega kõrvuti tundusid enda luuletused siiski kõlaliselt paremad. Kuigi praeguseks ma tean, et see pole kõigi lugejate maitse.
Raamatu esimesest poolest kirjutades võrdlesin Mart Rauda ja Eno Rauda. Hiljem jõudsin välja ka Eno Raua luuletusteni ning lugesin meeldetuletuseks ka Mart Rauda uuesti. Mart Raud tundus endiselt parem, kuigi Eno Raud on kergemini meeldejääv. Eno Raua sõnamängulised luuletused meenutavad tema proosateost „Peep ja sõnad“, mitte raamatut „Naksitrallid“, kus ka kangelastegusid tehti. Mõtlesin, et mul on ka sõnamängulisi luuletusi, näiteks umbes ridadega „Üks uppuja haaras kord kõrre / ja teatas, et tühjaks joob tõrre“, aga mul on see natuke ülevamas stiilis, eriti salmi teises pooles umbes sõnadega „Ta arvas, kui kõrs oleks toru, / teeks kuivaks kõik hädade oru.“ Seda küll selles antoloogias pole.
0 vastukaja:
Postita kommentaar