Arvutustehted

Kirjutasime koolis tahvlile. Ütlesin, et ma ei saa sellesse tahvli serva enam kirjutada. Joont enam ei tulnud. Helen ütles eemalt, et ta ei saa aru, mida ma räägin. Läksin istusin Lauri N. kõrvale. Laud oli raami pealt maas. Tõstsin selle tagasi. Lauri tahtis lauda uuesti raamilt maha tõsta, mida mina ei tahtnud juhtuda lasta. Nüüd hakkas mulle tunduma, et Helen sai minu jutust sellepärast valesti aru, et ta istub ise klassi teises servas. Ma ei saanud aru, kas ta istub g või h-liinil, s.t. kas aknapoolse rea välimisel või sisemisel küljel. Nüüd istusin juba klassiruumis 308. Tahvlil hakati lahendama füüsikaülesandeid. Mõtlesin, et selles unenäos ma ei hakka ise vihikusse kirjutama, vaid mõtlen tahvlile kirjutajaga kaasa. Tahvlile kirjutati tehe, kus arvu 0,2 korrutati sulgudes oleva arvuga, mille astendaja oli väljaspool sulge. See korrutis võrdus nulliga. Ülesande eesmärk oli kontrollida, kas võrdus on tõene. Sulgudes oleva arvu astendamise tulemuseks oli 0,3. Tahvlil arvutati välja, et korrutis on 0,06, seega ei ole võrdus tõene. Mina ei hakanud viimast arvutust tegemagi, sest nägin ebatõesuse juba niigi ära. Tahvli juures käisid ka teised. Kui mind oleks kutsutud, siis ma poleks läinud. Kui tund läbi sai, siis ütlesin, et hea, et selles unenäos ei käinud tahvli juures need, kes füüsikat paremini oskavad, sest kui ma oleks nende lahenduskäiku valesti kujutlenud, siis poleks unenägu realistlik olnud. Algas meie klassi söögivahetund. Lauad olid kaetud fuajeesse. Neid oli ainult paar tükki, sest enamus oli söökla toidust loobunud ja hakanud selle asemel kohvikus söömas käima. Krister pidi füüsikaülesandeid edasi lahendama. Ta ei osanud ja seisis niisama. Ütlesime talle, et ta lihtsalt arvutaks, siis läheb unenägu edasi.
Hakkasin ise arvutama. Liitsin nii: 1 šahh + 1 matt = 8 lüiamatti. Mulle tundus tehe endale imelik. Kui ma tehteid korrata tahtsin, nägin, et need on juba teistsugused.

Köögis räägiti sellest, kes kellele tere ütleb. Poe juures nägin tüdrukut, kelle müts oli samasugune nagu kunagi Sandri müts. Oletasin, et see on Sandri õde, kes on Sandri vana mütsi endale saanud. Sain sellele kinnitust, kui see tüdruk läks naise juurde, kes tundus olevat Sandri ema. Klausil oli seljas selle mütsiga sarnastes värvides kampsun. Püüdsin meenutada, kas Sander sai kunagi endale Klausi kampsuni juurde kuuluva mütsi. Sander on vanem, aga müts võis talle jääda, kui tal on väiksem pea. Siis tuli mulle meelde, et Klausi müts oli ikkagi veidi teistsugune. Ja Sandri oma selle tüdruku müts hästi ka ei saanud olla, sest Sander kandis oma mütsi keskkooli lõpuni. Olime ühel peol. Tüdruk nimetas mütsi ise Sandri mütsiks. Öeldi, et Sandri õde on tulnud peole sellepärast, et siin on Henn ettekandjaks. Sandri õde oli väike laps, Henn veidi suurem. Tüdruk kiusas kogu aeg Hennu, nii et Hennul oli raske toidunõusid kanda. Läksin tüdruku juurde ja rääkisin talle, et niimoodi võib toit maha kukkuda. Karjusin, et toiduga nii ei tehta. Teisest ruumist karjus mehehääl, et ma ei karjuks. Läksin sinna ruumi. Ma ei suutnud enam valju häält kuuldavale tuua. Seetõttu küsisin ühelt mehelt sosinal, kas tema karjus. Ta kinnitas, et see oli tema. See oli selle tüdruku ja Sandri isa. Mulle anti üks paberilipik, millele oli kirjutanud Sander, keda ennast ei olnud siin. Lipik oli kättemaksuks selle eest, et ma olin ise ükskord Sandrile ühe paberilipiku andnud. Sander kirjutas, et ta mõistab minu, Helina ja veel pika rea inimesi kohtu alla.

Sõudsime järvel. Paati tungis vett ja see kippus uppuma, kuid jõudsime siiski kaldale. Paadi põhja tagumine osa oli avatud, aga see ei olnud väga sügavale vette vajunud, sest paadis olijate raskus ei olnud väga suur. Kaldal nägin, et sõudmisel kasutatud aerud suitsevad. See võis olla ka aur, mis eraldus märgadelt aerudelt päikese soojuse tõttu. Aga leeki oli ka näha. Leek oli tõenäoliselt näiline. Aga et oleks kindel, et mets põlema ei lähe, kastsin aerud vette. Kui neid uuesti lähemalt vaatasin, siis nägin, et nad siiski ei ole põlenud, sest nad ei ole kuskilt söestunud. Tahtsime uuesti sõudma minna. Valisin kaaslasele välja ühe metallist tööriistadest, et tema saaks ka sõuda. Ma ei teadnud tegelikult, milline tööriist on sõudmiseks kõige sobivam. Järv oli Pühajärv. Märkasin vastaskaldal kummaliselt suurena paistvaid autosid. Siis pidid inimesed ka suurtena paistma. Seda oleks tegelikult pidanud aru saama juba vastaskaldal asuva maja akende suuruse järgi. Sõudsime vastaskaldale mööda kaldaäärt, mitte risti üle järve, sest paadi põhja vajumise oht püsis. Sel korral oli meid paadis pealegi juba rohkem. Vastaskaldal saime ühe mehe käest kiita, et oleme väga leidlikud.