Täpimäng

Olime suures ruumis, mille seinad olid täis maleraamatuid. Nende põhjal taheti lapsi õpetada. Maailmameister olin vahepeal mina ja vahepeal keegi teine. Hakkasin laualt otsima välja e1. Naersin selle üle, et maailmameister seda kohe ei leia. Aga asi oli selles, et sellel malelaual oli tavalisest palju rohkem ruute. Lapsi ei olnud võimalik õpetada ja nad ajasid maailmameistri hulluks.

Jürgen I. tegi mulle ettepaneku ruudulisel paberil täppi mängida. Olin nõus, aga ütlesin, et me ei mängi seda täppi, milles vastase täpid sisse piirata tuleb, vaid seda, milles joonistatakse neljast täpist koosnevate külgedega rist ja viienda täpi juurdelisamisel need läbi kriipsutatakse. Hakkasime kordamööda kriipse tõmbama. Siis taipasin, et kui me seda kordamööda teeme, jääb mäng viiki, sest saame võrdse arvu kriipse. Järelikult oli vaja vastase käiguvõimalust piirata. Jürgen liimis paberile kitsa riba juurde ja hakkas seda mööda täppidest sirget kasvatama. Varsti sain aru, et see on reeglitevastane, sest sirgele ühe täpi lisamisel saab tõmmata vaid ühe uue kriipsu, järgmisel käigul veel ühe täpi lisamine ei anna võimalust kriipsu tõmmata.