Auto. Ajaleht.

Sõitsime autoga. Juht hakkas kihutama kiirusega 110 kilomeetrit tunnis. Seda oli selle auto kohta liiga palju, sest see oli žiguli. Karjusin juhile, et ta sõidaks 100-ga. Ta ei teinud välja. Karjusin, et kui ta aeglasemalt ei sõida, siis ma lähen autost välja. Ta ei pidanud kinni, et mind välja lasta. Sikutasin teda juustest, aga see talle ka ei mõjunud. Teel oli jalgrattur. Karjusin juhile, et ta keeraks tee keskele.

Ajalehes oli isa kohta rohkem kui lehekülje suurune artikkel. Juures oli ka foto, millel olid ühe venna sõber ja teise venna sõber, kes käisid külas ajakirjanikega samal ajal. Minul küll koolis sõpru ei olnud. Kuidas oleks keegi saanud mind oma sõbraks pidada, kui ma hästi jalgpalli mängida ei osanud? Meil oli korralike inimeste kool, nii et otseselt ei kiusatud, aga keegi mind oma sünnipäevale ka ei kutsunud. Ajalehe ülemises servas oli üks lause suures kirjas ka minu kohta. Sellest võis välja lugeda, et ajaleht suhtub minusse halvemini kui ülejäänud pereliikmetesse. Lause sisu oli, et mulle ei antaks enam aega koostada raamatuid luulest maleni, mis poodi koltuma jäävad. Lugesin seda lauset mitu korda. Ühel lugemisel tundus see heatahtlikum, kui seal oli kirjas ainult, et mulle ei antaks iga päev kuldmedalit. Üks foto pidi käima ka minu kohta, aga tähelepanelikul vaatamisel oli selgelt näha, et see on tegelikult mitmest fotost kokku kleebitud.