Margid

Näitasin Tõnule oma margialbumit. Mul oli seal kaane vahel suur margiseeria, mille margid ei olnud üksteise küljest lahti rebitud. Ma ei lubanud ka Tõnul seda lõhkuda. Aga kui Tõnu mulle oma margialbumit näitas, siis minu käes hakkas tema margiseeria küll lagunema. Ütlesin, et enda asju hoitakse tavaliselt paremini kui teiste omi. Mõtlesin Tõnuga marke vahetada. Ma ei teadnud, kas anda talle paremaid marke, mida mul oli üks, või halvemaid marke, mida oli mitu. Aga siis leidsin, et kui kumbki meist marke vahetada ei taha, siis ei pea me seda tegelikult tegema. Tõnu margialbum oli kuumeneval pliidil. Ütlesin talle, et ta selle sealt ära võtaks, sest pliit võib juba liiga kuum olla. Tõnu hakkas seda tegema, aga selgus, et albumi kaas ongi juba pliidi külge sulanud. Enamuse kaanest sai veel kätte, natuke jäi ka pliidi külge. Ütlesin, et kõige hullemini ei läinudki. Lõikasin enda albumi küljest tüki ja andsin selle Tõnule tema albumi lappimiseks.

Hakkasime mängima ühte mängu. Üks tegelane pani automaati raha ja sai suurema summa vastu. See pidi vist mängus korduma hakkama. Aga ta pidi ka iga kord rahast lahti saama. Näidati hambaraviga seotud õudusi. Järgmisel päeval pidime mängu jätkama. Mari L. küsis mult, kas ma tean, milliste reeglitega me nüüd edasi mängime. Vastasin, et edasimängu reegleid ma ei mäleta. Põhjendati, et mult küsiti seda sellepärast, et ma olen mängus osalejatest kõige vastuolulisem isik. Tüdrukud jätkasid mängu kaartide tagumisega. Helen läks Marile kallale. Mari võttis ta haardesse ja pani ta selili. Helen karjus appi. Aga kui ta vabaks pääses, tormas ta uuesti Marile kallale. Nüüd peksis Mari teda karatevõtetega juba põhjalikumalt. Õnneks õpetatakse karates, kuidas mitte liiga tugevalt lüia.

Olime haiged. Olin juba kaua haige olnud, kuid palavik polnud otsa saanud. Kuid nüüd oli see ainult 37,2, mis võis tähendada, et tegelikult olen juba terve. Haigel vennal lõppesid õunad otsa. Tõin neid poest juurde. Et juurdetoodud õunu oli vähe, panin need kõik haige venna voodi kõrvale, nii et ei teadnud, kas teised neid ka saavad. Istusime iga päev kogu perega ümber suure toa laua. Olin seni arvanud, et see on seotud minu haigusega, kuid nüüd sain aru, et teiste jaoks on hoopis jõuluaeg. Kui televiisorit parajasti ei vaadatud, keerlesid ekraanil väiksed pildid. Mulle ei meeldinud, et need seejuures häält tegid.