Seaduspärasused

Läksin raamatukogu viimasele korrusele, et sealt üks raamat laenata. Raamatukoguhoidja ei pidanud kõige õigemaks, et ma selle raamatu laenan, aga pikemalt ei kommenteerinud ja andis selle mulle. Ta võibolla pidas seda raamatut liiga fašistlikuks või ei olnud rahul, et ma sama raamatut mitu korda laenan. Raamat oli kirjutatud nii, et üks inimene kirjutas sada seadust, et teine valiks nende hulgast välja kümme, mis kehtivad kõigi inimeste kohta. See oli mäng, mida oli ehk rohkemgi mängitud. Raamatu põhijäreldus oli, et inimesed jagunevad rahvustesse. Aga kõik raamatu seadued ei olnud õiged, sest üks neist ütles, et ühelegi inimesele ei meeldi üksi olla. Mulle meeldis üksi olla juba väiksena.

Olin magistrantuuri lõpetades sõlminud ülikooliga lepingu. Üks ülikooliga seotud mees küsis nüüd mult, kas ma panin lepingut sõlmides tähele, et seal ei olnud kirjas mitte, et ma alustan valgelt lehelt, vaid et ma alustan valgelt ja puhtalt lehelt. Vastasin, et panin küll, aga võibolla ei saanud sellest õieti aru. Mees seletas, et valge leht tähendab, et ülikoolil pole mulle enam nõudmisi. Puhas leht tähendab, et mul ei tohi ülikoolile ka nõudmisi olla. Sellest oli raske kinni pidada, sest mul oli vaja unenägusid avaldada. Mul oli veel magistritöö kohta artikkel avaldamata. Leidsin, et ma võin artiklina avaldada uurimistöö vanema variandi, sest see on artikli pikkusega.

Tunniplaanis oli tehtud muudatus. Eelviimaseks tunniks oli pandud usunditeadus. Kõik ei olnud sellega rahul, sest usunditeadus oli valikaine, aga viimast tundi tuli ikkagi oodata. Ülikoolis oli loengute vahel auke, aga keskkooliõpilased ei olnud aukudega harjunud. Võibolla oli neil õige aeg harjutama hakata. Kõndisin tiivatrepist sõjaväelase varustusega. Tund tuli ruumis 208. Siia tuli nüüd kogu klass, kuigi varemgi polnud kõik hästi ära mahtunud. Õpetaja tahtis teha tunnikontrolli. Ma olin just lõpetanud tema raamatu toimetamise, kuid nüüd poleks mul tunnikontroll võibolla välja tulnud. Minu ees ja taga ning minust vasakul ja paremal istusid tüdrukud. Pinginaabriks oli Liis. Nad rääkisid tunni ajal, aga nagu nooremateski klassides, ei suutnud mina ennast tüdrukute keskel olles sõnadega väljendada, vaid ainult žestidega. Minu ees istuv tüdruk leidis, et õpetaja on ühte kontrolltööd liiga kõrgelt hinnanud, arvestades sellega, kui palju parandusi ta oli teinud. Sellega ei olnud ma nõus, sest punase pastakaga saab midagi juurde kirjutada kõigele, isegi kui see vale ei ole. Minust paremal teisel pool vahekäiku istuvad tüdrukud kahetsesid, et ühe kaklusürituse kohta ei ole ühtegi fotot. Tüdrukud andsid edasi paberit ühe luuletusega. Nad kirjutasid selle juurde kommentaariks uusi luuletusi. Tundus, et mina võin ka seda teha. Aga kui ma tahtsin hakata uut luuletust välja mõtlema, tuli mulle meelde hoopis üks isa oma. Liis hakkas midagi laua alt otsima. Selleks ajaks läksin pingist välja. Õpetaja tegi mingi nalja, millest ma aru ei saanud, aga kõik teised paistsid saavat. See võis käia nii minu kui ka millegi muu kohta. Lõpuks hakkas õpetaja tunnikontrolli küsimusi dikteerima. Hakkasin neid kirjutama juba kasutatud paberile. Tõmbasin siiski sellel paberipoolel varasema jutu maha, hakates küsimusi kirjutama teisele küljele. Aga siis vaatasin, et see külg on veel rohkem täis.

Oli tund klassis 308. Olime teinud Sandrile jõulukingi. Naersin selle kingituse üle. Nii võisin jätta kahjurõõmsa ja pahatahtliku mulje, kuigi ma seda tegelikult ei olnud. Sandrile oli kingitud üks riideese. Õpetaja ütles, et sellise kingituse peab Sander oma emale andma. Õpetaja küsis, kas selle kingituse tegi Kristina. Kristina vastas, et ta andis ülesande edasi Peebule. Tegelikult oli kingituse tegemisel osalenud mitu poissi, nende hulgas mina. Sander tegi kingituse lahti. Ta ütles, et igat kingitust ta vastu ei võtagi.

Mõtlesin, et tuleb teha luuletuste populaarsusuuring, mis sarnaneks 1980. aastate lõpu esimestele Eesti poliitikute populaarsuse uuringutele. Selleks mõtlesin teha võrgulehekülje, kus saaks erinevate luuletajate poolt hääli anda. Ühe IP-aadressi alt saaks hääletada vaid üks kord. Samuti tuleks kirja panna hääletaja e-maili aadress. Enne hääle arvesse minekut kontrollitaks, kas selline aadress on päriselt olemas. Mõtlesin seda voodis lamades. Keegi tuli ja sasis mu juukseid. Ma ei teinud temast välja. Aga siis mõtlesin, et nii ta võib arvata, et olen surnud. Seetõttu küsisin, mida ta tahab.