Lihavõtte unenäod

Jälgisin internetist Riigikogu arutelusid. Paljud laused ei olnud seal eriti sügavamõttelised. Mind taheti näidata Hellatile, sest me olime mõlemad Eesti Kongressi pooldajad. Klaus teadis, et ühe poliitiku poeg tahab ÜRO-d õhku lasta. Pille rääkis, et õudusfilmid ennustavad midagi, aga mitte täpselt seda, mida neis näidatakse.

Oli august. Ilmus "Loomingu" uus number. Olin sellele saatnud kaastöö, aga seda ei avaldatud. Helistasin toimetajale ja ütlesin, et minu kaastöö asemel on avaldatud halvem. Toimetuses oli toimunud hääletus, kas minu tekst avaldada. Olin jäänud ühe häälega kaotajaks, mille kohta avaldasin arvamust, et keegi hääletas spetsiaalselt minu vastu. Toimetaja vastas, et toimetuses hääletusi ei toimu. Ütlesin, et ma ei arvanudki, et toimuks, või tegelikult siiski arvasin. Jätkasin, et juuli või juuni numbris ilmus isegi üks väga rõve jutt. Ma autorit ei mäleta, sest mulle ei jää halvad asjad meelde. Aga toimetaja kõrval istuv peatoimetaja sai aru, millest ma räägin. Ta ütles autori nime ning hakkas seda juttu ette lugema. Seda oli ebameeldiv kuulata, aga ütlesin peatoimetajale, et ta loeks jah selle ette, siis saavad kõik teada, mida kõike nad avaldanud on. Selle soovituse peale jättis ta lugemise pooleli. Toimetaja ütles, et ega neil tekstide võrgus kommenteerimise võimalust ei ole. Ütlesin, et ma ei arvanudki, et oleks. Aga kui ma "Loomingu" kodulehekülje lahti tegin, siis nägin, et tegelikult on selline võimalus olemas. Hakkasin sööma. Toit oli sama, mis selles rõvedas jutus. Esialgu läks see mul alla, kuid siis tuli mulle meelde, et esimesel korral selle toiduga kohtudes hakkasin iiveldama. Mulle hakkas see nüüd ka ebameeldiv tunduma, seetõttu jätsin söömise pooleli ja viskasin toidu minema. Et ema ei olnud seda ise ära visanud, siis oli tema seda järelikult söödavaks pidanud. Krister ja Artur rääkisid sellest, milliseid muutusi põhjustab vähk inimese organismis. Arturile need muutused isegi natuke meeldisid.

Lugesin vanu Teise maailmasõja järgseid ajalehti. Seal kirjutas keegi, et kellel ikka kõik selle ajalehe numbrid alles hoitud on. Aga see, et ma neid lugeda sain, näitas, et kellelgi siiski oli. Olin ühtedes ajalehtedes ühed initsiaalid dešifreerinud, kuid polnud neid kokku viinud teiste ajalehtede samade initsiaalidega. Ajalehes kritiseeriti seda, et ollakse liiga optimistlikud ja ei võeta abinõusid tarvitusele, lootuses, et 20. sajandi lõpuks tõuseb eestlaste arv miljonini. Kasvu ei loodetud saavutada mitte sündimuse tõusu, vaid vähemuste assimileerumise kaudu. Tulviste ütles hiljem selle kohta, millega ma tegelenud olin, et ülikooli tantsutunnid on mõttetud. Mulle olid need maletunnid siiski midagi pakkunud. Aga me olime seal harjutanud kogu aeg ainult ühte tantsu. Õige tantsuõpetaja pidi alles saabuma. Siis oleks hakatud õpetama rohkem erinevaid tantse. Siis oleksin üksnes pealt vaadanud.