Kuidas ma võitsin

Kõndisime järve suunas. Sinna jõudmiseks tuli läbida üks aed. Mõtlesin, et tuleb vist minna ringiga, sest aias on keti otsas suur koer. Seal oli teine suur koer ka, kellel ketti ei olnud, aga seda ma ei kartnud, sest see ei haukunud. Aias hakkasime võidu jooksma. Mul õnnestus pääseda kõige ette. Jõudsin palli lühikeste jalahoopidega lüies esimesena tagaväravani, kuigi ma ei saanud päris aru, miks must mööda ei minda. Jõudsin esimesena alla ka värava taga olevast järvekaldast. See oli esimene kord minu elus, kui sain maleturniiril päris esimese koha. Algas autasustamine. Autasusid anti kolme turniiri kokkuvõtte põhjal. Üldarvestuses võitis keegi teine, kes sai kokkuvõttes 34. koha. Mind ega minu järel teiseks tulnut esialgu välja ei kutsutud. Üldarvestuses sain alles 17. koha. Kui rahvast oli kaldal vähemaks jäänud, siis mõtlesin, et nii males kui ka jooksus tulin esimeseks võibolla sellepärast, et minu konkurendid olid Taago ja Tuuli. Nemad on sellised, et võivad küll meelega mulle esikoha anda. Leidsin vee piirilt kolm pimsskivi. Arvasin, et just pimsskivide siin leidumine võis tekitada mõtte meelega alla jääda. Taago küsis mult, kas ma nägin, kuidas Klaus pesunööri postide alt värava lõi. Vastasin, et ma ei vaadanud selja taha, sest ma jooksin. Taago ütles, et siis ma ei tunnegi oma võitu. See tundus olevat vihje sellele, et minu võit on tema korraldatud. Rääkisin talle sellest oletusest. Taago küsis, kas ma ise ka usun, mida ma räägin. Ta ütles, et ma jõudsin Klausist enne mäest alla hoopis sellepärast, et valisin õigema tee. Klaus läks järsemast kohast ja ei saanud seetõttu nii kiiresti liikuda.

Lugesin paksu Jungi raamatut. Selle keskel olid fotod. Raamatus öeldi, et üks Jungi eriala mees on eriti suure teadusliku täpsusega dokumenteerinud, kuidas teine natside koostööd tegi. See tähendas, et nende teadusharu osad järeldused on natside tellimus. Külla tulid kaks vanemat meest. Üks neist küsis, mis raamatut ma loen. Kui olin selle teatavaks teinud, kiitis üks mees, et see raamat on väga hästi tõlgitud. Tõlkija on laused lahendanud nii täpselt nagu maleülesanded. Leidsin raamatu järelsõnast samasuguse lause. Nüüd oli kaks võimalust, kas see mees oli ise järelsõna autor või oli talle võrdlus järelsõna lugedes meelde jäänud. Pille küsis, kas Jungi teoseid internetis ka on. Vastasin, et taga oli küll viide ajakirjale "Vikerkaar". Aga igaks juhuks hakkasin ma oma väidet tagant kontrollima. Nüüd ma viidet ei leidnud. Ütlesin, et jälle oli mul mälestus, mis ei vastanud tõele. Aga siis märkasin, et taga on üle ühe registri. Ühes neist oli ka viide "Vikerkaares" ilmunud Jungi kirjutisele.

Mängiti kiiremat sorti malet. Klaus seisis mängu ajal malekella taga ja vajutas seda, et see seisma ei jääks. Järgmise mängu ajal pidin seda ülesannet täitma mina. Mängisid suhteliselt noored poiss ja tüdruk. Mõlemad unustasid osadel käikudel kella vajutada, eriti tüdruk. Mängu lõpul viidi kell eemale. Kui seda uuesti nägin, siis oli sellel toimunud selline nihe, et mängu lõpp ei olnud enam täistunni, vaid veerandi koha peal. Ütlesin, et ma tahaks näha, kuidas seier sinna hüppas. Seina ääres oli eksponaadina ühe kunagise teadlase leiutatud aparaat. Poiss ja tüdruk hakkasid seda käppima. Ütlesin, et nad seda ära ei lõhuks. Aga nemad said ainult hoogu juurde ja katsetasid erinevaid võimalusi, mida sellega teha saab.