pühapäev, november 18, 2012

Jaapani ajalugu

William E. Deal. "Keskaeg ja uusaeg Jaapanis". 2009. Tõlkinud Maret Nukke. 710 lk. (Inglise keeles "Handbook to Life in Medieval and Early Modern Japan". 2006.)

Euroopa tsivilisatsioon oli keskajal läbinisti kristlik (väikse juudi lisandiga elanikkonnas), aga Jaapanis on olnud segamini erinevad usud – budism ja šintoism, vähesemal määral ka konfutsianism ja kristlus. Budism ja šintoism võisid olla ühendatud samas inimeses, kristlust on püütud vahepeal keelata. Raamatus on võrreldud ka konfutsianismi ja taoismi, aga pole öeldud, et taoiste oleks elanud Jaapanis. Usuline kirevus võib olla märk sallivusest, aga teiselt poolt võib tähendada sisemisi pingeid.

Jaapani ühiskond jagunes raamatu järgi neljaks klassiks – samuraid, põlluharijad, käsitöölised ja kaupmehed. Võibolla oleks täpsem olnud tõlkida seisus. Euroopa ajaloos igatahes eristatakse seisust ja klassi, klassidest räägitakse rohkem uuema ajaga seoses.

Eelmise raamatu Jaapani kohta lugesin läbi magistriõppe ajal, selleks oli "Fascism, Militarism or Japanism?", mis rääkis Jaapanist 20. sajandi kõige agressiivsema välispoliitika aastatel. Nüüd läbi saanud raamatus kirjeldatakse vastupidi Jaapani isolatsiooniaastaid. Kui Eestis oli keskaeg hansakaubanduse ajaks ja uusajal toimus selles osas tagasiminek, siis selle sarnaselt hakati Jaapanis uusajal keskajaga võrreldes reisimist ja väliskaubandust piirama. Isolatsioon sai läbi aastal 1854 pärast ameeriklase Perry laevastiku Jaapanisse jõudmist.

Saareline asend ja vahepealne isolatsioonipoliitika on aidanud kaasa, et Jaapanis on olnud vähem epideemiaid kui mujal. Teiselt poolt ei ole seal olnud sellist immuunsuse puudumisest tekkinud katastroofi nagu veelgi rohkem teistest eraldi elanud indiaanlaste puhul. Aga saareline asend ei ole takistanud jaapanlastel erinevaid kultuure sünteesida. Õpitud on nii Euroopast kui ka Hiinast, budismi algkodu oli Indias. Kui Eestis ei peetud Nõukogude ajal vene keelt võõrkeeleks, siis jaapanlastele on selliseks keeleks olnud hiina keel. Jaapani ja hiina keel ei ole küll omavahel suguluses, aga jaapanlased on kasutanud hiina kirja.

Island saab saarelise asendi tõttu lubada endale seda, et tal pole sõjaväge. Inglismaad on meri sissetungide eest kaitsnud, aga ise vallutas ta endale kokku maailma suurima impeeriumi. Jaapani 20. sajandi ajalugu tunneb nii militarismi kui ka sunddemilitariseerituse perioodi. Kui mandril asuv Hiina ehitas enda piirile müüri, siis raamatus vaadeldud ajal Jaapanis uute kindluste ehitamine keelati.

Jaapani kultuur on seotud üksikasjaliste reeglitega, kuidas ühte või teist asja teha. Seal mängisid tähtsat osa kõikvõimalikud koolkonnad erinevates eluvaldkondades. Teetseremoonia reeglite järgi ette valmistamine võis kesta aastaid, oma reeglid on ka harakiri sooritamiseks. Aga hoolimata elu reglementeeritusest ei olnud need reeglid sellised, mis oleks kohustanud näiteks inimesi alati riideid selga panema. Kui islam nõuab mõnel maal näokatte kandmist, siis Jaapanis on rakendatud isegi mõne riideeseme kandmise keelde kindlal inimrühmal.

Raamatu järgi elasid jaapanlased vaadeldud perioodil eurooplastest vanemaks. Seda võib seletada peale epideemiate puudumise ka suurema hügieeniga, mis avaldus puhastusrituaalidena. Ja sellega, et toodud kirjelduste järgi sõid jaapanlased rohkem kui eestlased või prantslased. Aga minu teada elavad jaapanlased tänapäeval ka muudest rahvastest kauem, mida võib seletada nii kõrge majandustaseme kui ka mägedega.

Jaapanlaste kodu kirjeldades öeldakse, et neil oli vähem mööblit kui eurooplastel. Põhjust otse ei nimetata, võib välja lugeda, et need olid emotsionaalset laadi. Aga ma arvan, et üks põhjus oli maavärinaoht.

Suurendatud tähelepanu tundub olevat pööratud Jaapani ja Euroopa sidemetele. Aga kui öeldakse, et Jaapani šogi on Euroopa male sarnane mäng, siis oleks saanud nimetada, et ka male tuli Euroopasse Aasiast, kuigi on siin edasi arenenud, seega on tõenäoliselt šogiga ühise päritoluga.

Raamatut ostes arvasin, et tegemist on tavalise ajaloojutustusega. Aga pealkirja ingliskeelne variant ütleb, et tegemist on käsiraamatuga. Raamat on tõesti kohati entsüklopeedia sarnase ülesehitusega, kus materjali esitatakse märksõnade kaupa. Sellest hoolimata kõlbas ta tervikuna läbi lugeda. Tegin seda paari aasta jooksul jupphaaval.

0 vastukaja: