Vaade katuselt

Klassiõdedel oli kombeks teha minust fotosid, kuhu ma nendega koos peale jäin. Neid fotosid tegid nad nii, et mina ei olnud nende lähedalolekust teadlik. Käisin ühes bussipeatuses raamatut lugemas. Selle bussipeatuse juurde oli juba teine klassiõde pannud foto, millele mina selles peatuses raamatuga istudes koos temaga peale jäin. Pildi nimeks oli ta pannud "Koos kuulsusega". Olin jõevees. Läksime koos klassiga matkale. Ronisin ühes seinast üles ja kõndisin mööda katust selle kaugema otsani. Sealt vaatasin alla. All oli kole hoov. Otse minu all vaatas üks kole mees üles ja küsis mult koleda häälega: "Mis siis nüüd saab?" Läksin tagasi. Kui olin jälle seina mööda alla roninud, varises selle trepp kokku, nii et järgmised ei saanud üles minna. Ivo ja Krister hakkasid seina kaevama, et neil üles minek võimalikuks muutuks. Ivo kaevas endale seina sisse uued astmed, mida mööda sai kõndida. Aga Krister kaevas seina sisse käigu, nii et ta kadus käiku. Mina ütlesin, et mina sinna rohkem ei lähe, sest see oli võigas, kuidas mult seal küsiti: "Mis siis nüüd saab?"

*
Istusin tunnis Eriku kõrval. Räägiti, et mõned inimesed peavad ennast asendamatuks, aga teiste korraldatud üritustele tuleb täpselt sama palju inimesi. Mõtlesin, et kui klassikokkutuleku korraldasin mina, siis mõni tuli võibolla sellepärast kohale ja mõni teine jättis sellepärast tulemata. Kiikusin lauaga. Laud kiikus järjest kiiremini. Siis lõpetasin uue hoo andmise. Laud kiikus veel inertsist edasi, aga järjest aeglasemalt. Mõtlesin, et kui laud kiikumise ajal katki läheks, võidaks mind süüdistada, et see on kiikumise tagajärg, kuigi põhjus oleks milleski muus. Õpetaja kirjutas tahvli peale mõned laused. Ta küsis tagumises pingis istujatelt, kas nad neid näevad. Seejärel küsis ta minult, kas mina näen. Mina istusin küll ees, aga ma kandsin prille. Proovisin ette uusi prille. Need olid liiga tugevad. Panin vanad prillid tagasi. Krister ütles vastuseks õpetajale, et õiged diktaatorid ei ole sellised nagu õpetaja kirjeldas. Krister kirjutas tahvlile mõned ebatõesed võrdused, ja ütles, et hoopis sellised, kes selliseid väiteid esitavad. Ta joonistas ka mõned diktaatorite pildid. Krister oli võtnud kodust kaasa seadmeid, millega ta hakkas näitama, kuidas ühte asja valmistatakse. Tema vanematele võibolla seadmete kooli toomine ei meeldinud. Minul ei olnud samasugune iseloom nagu Kristeril. Mina võisin küll kodust asjade kooli toomist kaaluda, aga ei teinud seda teoks. Väljas kõlas pauk. Õpetaja küsis, kas see oli püssipauk. Paistis, et meie kooli juures hakatakse ka tulistama, nagu oli juhtunud juba ühes Tallinna koolis. Õpetaja läks akna peale vaatama. Ta ei kartnud, et siis saab tema pihta sihtida. Või kui sihtima oleks hakatud, oleks ta saanud akna pealt ära minna.