Ühest arvutist käidi lugemas salajasi lehekülgi endiste Nõukogude liiduvabariikide kohta. Tahtsin seda praegu ka tegema hakata, aga ema ütles, et ühe meetodiga ei tohi vaadata. Selle peale ma ei vaadanud üldse, vaid küsisin, mis meetod see on. Selle maja pererahva liige ütles, et tema majas arvutit ei tarvita, pärast seda kui ta kuulis, et katustel on antennid, mis koondavad arvutitesse kiiri. Pererahvas pani arvutid pärast õues tarvitamist üle aia metsa alla. Minu meelest sealt nende ära varastamine oli veel kergem kui majas asuva arvuti jälgimine. Selle maja aia iga erinev lõik oli erinevate kaunistustega. Öeldi, et selles majas on iga asi oma kohal. Majas tegid inimesed igaüks oma ruumis tööd ja naeratasid üksteisele. Kui tegemist oleks olnud meie perega, siis oleks saanud iga asi oma kohal olla ainult ajutiselt, sest me oleks uusi asju hankinud ja oleks tekkinud ruumipuudus. Käisime sellel perel sageli külas, sest nad oli paljulapselised nagu meiegi. Söögilaud oli kaetud. Hakkasin endale ühte toitu ette lõikama. Aga üks meie pere liige ütles, et veel ei või, ja üks pererahva liige hüüdis samal põhjusel selja tagant minu nime. Jätsin toidu ette tõstmise pooleli. Olin solvunud ja rohkem midagi ei teinud, istusin vaikides. Söögiaja algust ei tulnud veel niipea. See oli usklik perekond ja neil võis süia ainult kindlatel aegadel. Uste peal olid õpetused, kuidas selles majas käituda tuleb. Aga kõik need õpetused olid võõrkeeles. Üks naine hakkas mult midagi Klausi ülikooliõpingute kohta küsima. Vastasin, et Klaus jättis ülikooli pooleli ja pärast astus sinna uuesti. Naine ütles, et Klaus lõpetas täna ülikooli ära. Keegi veel ei tea seda ja see on üllatus.
*
Mängisin maleturniiril. Sain 3 punkti 8 võimalikust. Seejärel mängisin alaealiste maleturniiril. Olin ainuke täiskasvanud osavõtja. Sain 5 punkti 8 võimalikust. Hakkasin hommikul riidesse panema. Kui olin särgi selga pannud, tuldi ja öeldi mulle, et see on vist ühe teise inimese särk. Kontrollides oligi. Ma olin kõik teised riided ka kogemata enda omade asemele tema omad pannud. Ütlesin, et ega ma varastada ei tahtnud. Ma ei teadnud, mille järgi ma enda riided ära tunnen. Aga kui enda särgi leidsin, siis nägin, et see oligi tema omale sarnase mustriga, nii et segiajamisest võis aru saada. Mustrite suurus oli siiski erinev.
*
Külli ulatas Kristerile kamba vihiku, öeldes, et annab selle nüüd tagasi. Ja et Krister võibolla küsib, miks see nende käes oli. Tegelikult oli see vihik minu oma, aga ma ei öelnud midagi. Krister oli selle ükskord varastanud minu ranitsast ja Külli vist omakorda Kristeri ranitsast. Mõtlesin Oudekkile kirjutada, et mitte ainult mina ei andnud talle kamba vihikut tagasi, vaid nüüd üks klassiõde ka andis. Tegin oma sahtli lahti. Seal oli märkmik, mille kaanelt olid tähed juba üsna ära kustunud, aga võis veel välja lugeda "KAMBA VIHIK". See ei olnud vihik, vaid märkmik, aga ma olin Kerstini kamba vihiku eeskujul kirjutanud vihik. Või oli siiski kirjutatud "KAMBA MÄRKMIK". Sellest oli raske aru saada.
*
Kõndisin koos ühe mehega tänaval ringi. Jõudsime Anne tänavat mööda Sõpruse puiesteele. Mees hakkas teist teed samas suunas tagasi minema, aga mina ei läinud temaga koos, vaid ületasin tänava. Tegelikult ma ei kavatsenud seal pikalt kõndida, vaid varsti samuti tagasi pöörata. Mehele võis jääda mulje, et ma tahan siis temast lihtsalt lahti saada. Aga juhul kui ta läks tagasi mööda Pikka tänavat, oleks ma talle järele jõudnud ja me oleks saanud uuesti koos minna. Siis ta oleks ise näinud, et ma ei taha tast lahti saada. Ja juhul kui ta läks tagasi mööda Uut tänavat, siis ta poleks mind Pikal tänaval näinud ja poleks teada saanud, et ma teisel pool Sõpruse puiesteed ainult väikse ringi tegin.
neljapäev, november 15, 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar