laupäev, november 24, 2012

Loomakaunistustega trepp

Kirjutasin ühele võrguleheküljele kommentaari. Vennad keelasid, et ma ei tohi oma nime all kirjutada, selle arvutiga tohib kirjutada ainult Lina ja veel kahe sarnase nime all, muidu tuleb rike. Vastasin, et ma olen sellega muude nimede all kirjutanud, aga midagi pole juhtunud. Henn pahandas minuga edasi. Ütlesin, et ta annaks mulle kolm korraldust ja ma ka täidan need. Kui ta oli kolm korraldust andnud, siis selgitasin, milliseid ma neist saan täita ja milliseid mitte. Üks korraldus oli, et ma loeks kokaraamatust mõne retsepti läbi. Seda lubasin teha.

*
Näidati fotosid. Öeldi, et igaüks paneks kirja, milliseid fotosid ta endale paljundada lasta soovib. Mõtlesin, et neid fotosid, millel ma ise peal olen, lasen teha kaks eksemplari, et üks eksemplar kellelegi edasi anda. Muid fotosid soovin üks eksemplar. Ühel fotol olin ma väga noorelt. Seda soovisin ka üks eksemplar. Toomas hakkas minu vesivärvidega vesivärvikarbi seni puhta poole põhja värvima. Ise ta samal ajal pahandas minuga. Vastasin, et ma ei ole nii halb inimene, kui ta räägib, ta ei pane tähele, et ma luban tal oma vesivärve kasutada. Uks suure toa ja esiku vahel pandi kinni. Ütlesin, et see peab lahti olema, sest Toomas tahab muusikat kuulata. Tõusin püsti, aga ma ei saanud hästi kõndida, sest üks jalg tundus halvatud olevat. Olime ühes majas. Mõtlesin, et kui ma arsti vastuvõtult lahkun, siis surun ta kätt. Aga ma ei tea, kas see on kombeks. Kui ruumis on erinevast soost inimesi, siis surun ainult naiste kätt. Kui inimesi on ruumis palju, siis ei suru kellelgi. Üks kauge naissugulane kiitis, et Klaus räägib naerunäoga. Klaus oli kiitnud võid. Olime laevareisil. Mõtlesin, et teiste jaoks on reisimine lihtsalt nauditav. Aga minu jaoks sõltub see, kas hetk on nauditav või mitte, sellest, milline närviseisund juhtub parajasti olema. Olime ühes majas. Läksin trepist üles. Trepp oli loomakaunistustega. Tahtsin minna läbi ühe koridori, aga tee peal seisid inimesed ees. Tuli minna teist teed.

*
Hakkasin võtma postkastist ajalehti. Ütlesin, et mul on ju käsi võõras postkastis. Meie postkastide asukohta oli muudetud ja ma ei saanud enam uut selgeks. Võtsin teisest kastist posti välja. Vaatasin peale ja ütlesin, et ikkagi ma võtsin valest kastist. Millisest täpselt? Leidsin selle kasti üles ja lasin posti sinna tagasi. Üks naaber seisis kõrval. Kui ta oli selle postkasti omanik, siis ta mõtles ilmselt, et ma varastasin meelega. Ütlesin, et meie postkastist on posti varastatud. Nüüd võis naaber minust veel halvemale arvamusele sattuda, et ma pean varastamist normaalseks.

*
Raamatu "Kümme aastat hiljem" viimases peatükis vastas d'Artagnan kellegi küsimusele: "Prantsusmaa marssaliks loomulikult". Küsimus oli vist, kelleks ta tahab saada. Või oli see, kelleks saamisest kiri talle teatas. Järgnes jutustaja lause: "Möödus 47 aastat." Alles 47 aastat hiljem sai ta Prantsusmaa marssali tiitli kätte, kui ta läks sõjakäigule Hollandi vastu. Aga kohe sõjakõigu algul tabas teda suurtükikuul. Tema viimased sõnad olid: "Hüvasti Athos ja Porthos, jää igavesti jumalaga Aramis." Loogilisem oleks olnud, kui ta oleks pöördunud niimoodi kellegi lapsepõlvest tuttava poole. Aga kuna autor tema lapsepõlvest ei kirjutanud, siis ta pani selle asemel tema suhu raamatu tegelaste nimed.

0 vastukaja: