Kursuse viimased üliõpilased

Suurem osa kursusest oli lõpetanud ülikooli enne mind. Nüüd jõudsin ka mina lõpetamiseni. Üks mulle võõras naisüliõpilane tuli trepil minu juurde ja andis mulle ühe asja, et ma selle teisele naisüliõpilasele edasi annaks. Ta ütles, et see, kellele tuleb anda, ei ole halb inimene. Jõudsin tänaval ühe kõrtsi ukseni, kus istus kolm minu meessoost kursusekaaslast, kes olid kursuse kõige suuremad alkoholitarvitajad. Teised olid ammu ülikooli lõpetanud, aga neil ei olnud see ikka veel õnnestunud. Parajasti pidas õppejõud Laur neile loengut. Üks uksel seisjatest küsis, miks räägib Laur nii ärritunud häälega. Vastus oli, et ta on nende üliõpilastega tuttavaks saanud. Ta oli neile üliõpilastele loenguid pidanud palju aastaid järjest, et nad lõpetamiseks piisavalt targaks saaks. Varem võis oodata, et nad lõpetavad aastaga ülikooli ära, aga nüüd enam nii kiiret lõpetamist loota ei olnud. Neil oli 200 ainepunkti. Teisel tänaval kohtusin Arieliga, kes õppis kehakultuuri. Ta oli ka kaua ülikoolis olnud ja ütles, et tal on 100 ainepunkti. Seletasin talle, et ma tegelen küll kehakultuuriga, ma ainult ei õpi seda ülikoolis.

*
Feisbukis olid toimunud muudatused. See näitas veel ainult multifilme, aga mitte seda, kes need üles oli riputanud. Ütlesin, et multifilmid niisama mind ei huvita. Proovisin, kas sisse logides asi paraneb. Hakkasin sisse logima, aga kõrvalt üks poiss hüüdis, et ta näeb mu parooli. Katkestasin kirjutamise. Tegelikult ta ei näinud parooli, vaid kasutajanime. Feisbuk oli nüüd niimoodi korraldatud, et arvutid olid sinna kogu aeg sisse logitud. Seda ma ei pidanud õigeks, sest mõnda arvutit võis kasutada rohkem kui üks inimene. Varem oli näinud ainult sama päeva sissekandeid, aga nüüd olid erinevate päevade sissekanded kõrvuti tulpadesse mahutatud. Arvutil olid siiski nupud minu sisselogimise jaoks. Erinevatele nuppudele olid kirjutatud osad minu erinevatest kasutajanimedest, et millisega ma tahan sisse logida.

*
Krister rääkis, et igal inimesel on olemas selline hetk, mis teda kummitab, et kuidas ta oleks saanud spordivõistlusel paremini teha. Kristeril oli selleks hetkeks, kui ta oli sõitnud jalgrattaga üle augu. Räägiti, et pärast augu ületamist ta vingerdas ja vingerdas, aga lõpuks ikkagi kukkus. Olime kooli väikses võimlas. Hakati lõuga tõmbama. Olime kooli lõpetanud ja pärast seda polnud teised enam edasi treeninud, mistõttu nad ei jõudnud enam nii palju kordi lõuga tõmmata kui kooliajal. Mõni ei jõudnud enam ühtegi korda tõmmata. Üks arvas, et kui ta käed teist pidi paneb, võibolla siis jõuab. Mina polnud kooli ajal rippes lõuga tõmmata jõudnud, aga pärast olin treeninud ja nüüd jõudsin. Ma polnud siiski kindel, kas ma nii jämeda toruga ka seda teha oskan.