Eelmine nädal kirjutasin blogisissekannetele mustandeid ja viimistlesin neid enne avaldamist. Aga täna ma mustandit kirjutada enam ei viitsi. Võtke seda suulise jutuajamisena, mille jaoks mustandi koostamise võimalus puudub. Kuigi vahel olen enne suulist jutuajamist ka selleks paberil valmistunud. Aga kui vestluskaaslane esitab ootamatuid küsimusi, siis tuleb juba improviseerida.

Viimastel aastatel olen pidevalt blogisissekandeid sildistanud. Täna kirjutaks ilma sildistamata, et mitte ennast liigselt raamidesse suruda. Võiks ka pealkirja panemata jätta. Ühele kirjasõbrale saadan tavaliselt ilma pealkirjata kirju ja pealkirjale mõtlemata on rahulikum kirjutada. Mulle on soovitatud ka, et ma luuletustele pealkirju ei paneks, sest minu pealkirjad olevat ülejäänud luuletusest halvemad. Kui ma olen varem avaldatud luuletusi feisbukis uuesti avaldanud, olengi pealkirja sinna kopeerimata jätnud. Aga kui ma tahan, et keegi minu kirjutist blogikataloogist või otsingumootori abil loeks, siis oleks parem pealkiri panna. Aga kui ma olen ise põhilugeja, siis ma ei pea teiste lugejate peale nii palju mõtlema. Pealegi on mul siin pealkirjadega sissekandeid ka juba piisavalt.

Mulle meeldib, et lumi maha sadas. Aga iga talve ajal rikuvad mu tuju inimesed, kellele talv ei meeldi. Kui minu maitse jääb alati vähemusse, siis on ka vähem lootust, et minu looming kellelegi meeldiks. Kuigi alati mu maitse vähemusse ei jää. Feisbuki muusikagrupis meeldivad mulle rohkem need laulud, mis meeldivad rohkematele. Ja kui ma alaealisena mõtlesin, keda ma Tartu linnavolikokku valiks, siis langesid valimistulemused kolmveerandi ulatuses minu eelistustega kokku. Hiljem täiskasvanuna on mul õnnestunud järjekindlalt valida neid, kes viie protsendi künnise taha jäävad. Vaevalt et see sellest tuleks, et ma rumalamaks oleksin jäänud. Kuigi võibolla olen ka, sest 1980. aastate lõpul tekitas poliitika minus rohkem positiivseid emotsioone ja sellevõrra oli huvi selle vastu suurem. Ja suurema huviga kaasneb suurem asjatundlikkus.

Eile mõtlesin, et hakkangi blogis ainult unenägusid avaldama. Nii mõtlesin ka täna hommikul. Kuigi meeles oli endale võetud kohustus aeg-ajalt malest kirjutada. Aga praegu mulle seda sissekannet küll kirjutada meeldib. See on aastate jooksul nii kindlalt katseliselt kindlaks tehtud, et ma kaua kirjutamata olla ei saa, et ei ole oodata, et ma selle kunagi lõpetaksin, kui just tervis praegusega võrreldes märgatavalt ei halvene. Vahel ma olen mõelnud, kuidas oma soovi kirjutada paremini raha teenima panna. Olen mõelnud, kas ma ei tahaks olla näiteks ajakirjanik. Aga seda ma siiski eriti olla ei taha, sest ajakirjanik peab telefoniga rääkima ja inimestega näost-näkku suhtlema. Pigem tahaksin siiski ajaloo uurimise eest senisest rohkem teenida. Kuigi mõnel õnnestub ajalehtedes ka ajaloost kirjutada. Mulle on ka soovitatud, et ma seda teeks. Aga kui ma ei ole kaastöö avaldamises kindel, siis ma seda eriti kuskile saata ei viitsi, kui võrku saan ise selle ühe sekundiga üles riputada. Neis kohtades, kuhu ma ise saan riputada, on küll väiksem lugejaskond. Aga liiga suur tähelepanu mulle ei meeldigi. Tähelepanu peab olema paras jagu, mitte liiga palju ega liiga vähe.