Seisu kordumine

Rühm inimesi ootas arsti vastuvõttu, et kindlaks teha, kas meil on üks haigus. Mina pidin minema ühe tüdrukuga korraga samasse kabinetti. Aga vastuvõtt lükati edasi ja pidime teisel päeval tagasi tulema. Arst ütles, et siis ta teeb meile mälutesti, et näitab meile mõnesid pilte ja meie peame pärast ütlema, mille pildid meil meelde jäid. Leidsin, et selle testiga ma võin halva tulemuse saada, aga tegelikult on mul hea mälu, kui mul unenäod meelde jäävad. Või kui mul praegu meelde jäi, millised kujutlused mul tekkisid, mis pilte võidakse näidata - porgandit ja muud sellist -, siis mul võib ka see meelde jääda, kui neid pilte päriselt näidatakse. Öösel hakkas see psühholoog meiega magamistoas vestlema. Ta ütles midagi kõigi kolme toas oleva voodi kohta. Minu voodi kohta ütles ta, et selles toimuv teda ei huvita. Räägiti, et Tartusse ehitatakse nii kõrge mägi, et selle tipus on jää. Küsiti, kust nii kõrge mäe jaoks mulda saadakse. Vastus oli, et kaitsekraavist. See vestlus oli vajalik, et valmistada ette meie korteri Kaplinskile üleandmist. Psühholoog palus mul võrrelda Kaplinskit ja meie perekonda. Ütlesin, et Kaplinski on liberaalsemate vaadetega.

*
Hakkasime mööda Räpina maanteed Tartust välja sõitma. Mõtlesin, et näen seda kujutluses asfaltteena, aga tegelikult neil sajanditel ei olnud veel asfalti leiutatud ja tee oli kitsam. Näidiseid, millised olid tolleaegsete teede jupid, sai vist vaadata maanteemuuseumis. Nägin, kuidas teelt tõusid tolmupilved. Võis sõita ka vett mööda. Maantee kõrval oli Pihkva järv. Aga kalda ääres oli ta vist laevaga sõitmiseks liiga madal. Jõudsime Paidesse. Helmile olid meeldinud minu varasemad luuletused ja ta luges minu blogist uusi luuletusi ette. Muid sissekandeid ta ei lugenud. Aga paistis, et uued luuletused olid halvemad, sest teistel laua ääres istujatel läksid näod süngeks. Helmi ütles, et üks meie noor sugulane on nii andekas, et annab kaheaastasena teistele lastele matemaatikatunde.

*
Mul ei olnud blogis midagi uut male kohta kirjutada. Seetõttu kirjutasin mälu järgi üles ühe vana mängu. Kui olin kirjutamise lõpetanud, hakkasin kahtlustama, et olin ta üles kirjutanud juba siis, kui ta oli veel värske. Ja mulle tuli meelde, et nüüd kirjutades ma olin osa käike vahele jätnud. Seis sellest ei muutunud, aga vahepeal oli olnud üks keeruline variant, millest jõuti korduvasse seisu, kust alates ma olin järgnevad käigud kirja pannud. Just selle vahele jäänud lõigu pärast oli seda mängu nimetatud gigantide mänguks. Kuigi Rei oli öelnud, et see on tüüpiline malepartii. Võibolla nuppude asend küll kordus, aga vahepealse lõiguta jäi lauale ka muid nuppe, mis ei läinud vahetusse. Kui vahele jäänud lõik oleks ka kirjas olnud, siis oleks seis kordunud kolm korda. Mängu ajal olin seisu kordumisele tähelepanu juhtinud ja viiki taotlenud. Aga minu vastane Okas oli viidanud ühele FIDE deklaratsioonile, et selle järgi sellistel juhtumitel viiki ei anta. Nüüd kohtusin Okasega uuesti ja meenutasin, et meie mängus kordus seis kolm korda, aga mitte sama poole käigul olles. Klaus hakkas seda seisu analüüsima. Aga ta ei pannud lauale ettureid. Küsisin, kuidas ta ilma etturiteta analüüsib, kui ettur muutub kõige tähtsamaks nupuks. Klaus küsis, mis oleks saanud siis, kui oleks löödud ettur b7. Vastasin, et seda käiku vaadati mängu ajal ka. Selle järel oleks löödud vanker ja ka teisel vankril poleks pääsu olnud. Klaus näitas, et asi on keerulisem.