Rooma ajalugu

Lugesin viimasest "Sirbist" J. Lahe arvustust M. Õuna raamatule "Rooma Üliriik sõdades". Arvustaja peab raamatu sõjaajaloolist põhiosa asjatundlikuks, aga keskendub sellele, kuidas on käsitletud sõjaajaloo üldajaloolist tausta, mille suhtes arvustus on väga kriitiline. Eelkõige seetõttu, et raamatu kirjutamisel on selles osas kasutatud vananenud kirjandust.

Eesti keeles polevat ühtegi head Rooma ajaloo üldkäsitlust, sest Kanni "Üldine ajalugu" ja Maškini "Vana-Rooma ajalugu" olevat lootusetult aegunud. Hea raamat olevat "Vana-Rooma inimene". Nende kolme raamatuga olen ma tuttav. "Üldine ajalugu" võib küll olla faktide osas vananenud ja ekslik, aga see on endiselt raamat, kust saab ülevaate maailma ajaloost kui tervikust, millist pole hiljem välja antud. Maškini raamat oli vähemalt aastal 1996 veel üliõpilastele kohustuslik ja sealt sai ülevaate Rooma ajaloost kui tervikust. "Vana-Rooma inimene" on raamat edasijõudnutele või neile, kes ei tahagi ajaloo kronoloogilisest ülesehitusest midagi teada. J. Kivimäe kasutas oma loengutes korduvalt võrdlust, et ajalugu on nagu tort, mida saab avada viilude kaupa või kihtide kaupa - ajaloo puhul perioodide või maade kaupa. "Vana-Rooma inimene" ja teised sellesse sarja kuuluvad raamatud kasutavad veel kolmandat teed - kirjutavad ajaloost elukutsete kaupa. Seega on see sotsiaalajalugu. Magistriõppe seminaris räägiti, et sotsiaalajaloolaste teke sai võimalikuks tänu sellele, et poliitilise ajalooga oli juba palju tegeletud. "Vana-Rooma inimene" ei selgita, kes oli Caesar, vaid laused Caesari kohta on üle kogu raamatu laiali. Võib küll nõuda, et uue raamatu kirjutaja kasutaks võõrkeelset kirjandust, aga seda ei pea tegema inimene, kes ei ole ajaloolane, vaid huvitub ajaloost ainult muude asjade hulgas.

Lahe järgi ei saa Rooma varast ajalugu rekonstrueerida Rooma enda ajaloolaste kirja pandu järgi, vaid arheoloogiliste uuringute abil. Ma siiski ei usu, et müüdid põhineksid sada protsenti fantaasial, sest on teada, et Schliemann leidiski eepose teksti järgi Trooja üles. H. Sepp on kirjutanud, kuidas eesti rahvamälestustes sai väejuht Pontus de la Gardiest sajanditega hiiglane Jaak Lagadis, aga kõige aluseks olid siiski reaalsed ajaloolised sündmused. Inimeste fantaasia on piiratud ja nad ei ole läbinisti valelikud. Ka ilukirjanduslike raamatute tagant võib otsida reaalseid sündmusi või mõjutusi.